From Rivera's Groove Box #68: Donna Regina - Why

Uus päev, uus lemmiklaul. Donna Regina on abielupaar Günther ja Regina Jannseni projekt-bänd, kes on tegutsenud alates 1992. aastast Saksamaal. Muusika on neil väga hea ja tundub, et need inimesed võtavad muusikat väga tõsiselt. 'Why' on 1999. aasta albumilt 'A Quiet Week In The House'. Matthew Herbert toetab sellel albumil nimilugu oma produktsiooniga, mis näitab, et tegemist on väga tõsise muusikaprojektiga.

Morning Tea Delights #2

Ühel pühadejärgsel hommikul kartulisalati- ja praekapsapohmellise peaga sai komberdatud jällegi plaadiriiuli juurde ning niisama pomisedes ja käega kiiresti plaatide vahel sorides tirisid näpud välja järgmise Мелодия plaadi:

Whoa, trippy...

Tegemist on siis superprodutsent Frank Fariani produtseeritud eurodiskoga - bänd pärit ise Ühendkuningriikidest, lauljannaks tugeva häälega Precious Wilson. Väga kommertsiaalse maiguga veega lahjendatud diskokas funk, aga siiski leidus plaadil üks väike meeldiv üllatus lauluga 'Leave A Light'.

Ainult natuke juustuse kõlaga refrääni tõttu ei saa anda täitsa viite plussi...

Jätkulooks kuulasin veel ühelt Melodija plaadilt järgmist lugu Lati bändlt nimega Zodiac:


Huvitav juutuubi kommentaar kasutajalt DaNuDa:

 

This is a true classic, music develops in 4, 3 dimensions, not including slowing the tempo, cutting in some places, voice going up and down. Each instrument plays a specific melody like in classic piano compositions as opposed to just 1 or 2 note bass accompaniment similar to accordion left hand or bass guitar in pop music. Look best compositions of Jean Michelle Jarre in this playlist and see that he doesn't have this class. Because all of Zodiac members graduated from conservatory

Zodiac bändiliikmed ei vusserdanud ringi, nad olid tõelised konservatooriumi lõpetanud muusikud.

From Rivera's Groove Box #67: Herbie Hancock - Head Hunters

2014. aasta lähenedes muutub tõsiasjaks see fakt, et 'Head Hunters' album saab 41. aastaseks, kuigi kõlab ikka nii värskelt ja ajatult nagu oleks alles eile lindistatud. 'Head Hunters' tõi funkmuusika džässi ja hoolitses selle eest, et see sinna ka jääks. See plaat aitas fusionil kanda kinnitada džäss maailmas ja osutus menukaks ka laiema publiku seas. 'Chameleon' on populaarne kompositsioon džässbändide seas üle maailma. 'Head Hunters' ja selle järg 'Thrust' kuuluvad parimate džässplaatide hulka läbi aegade!

From Rivera's Groove Box #66: Chromatics - Looking For Love

Kui Tanel avastas sellise bändi nagu Chromatics, olid teised juba ammu seda lahedat bändi fännanud.

Parem hilja, kui mitte kunagi! Tänu Todd Edwards'i editile sai otsitud huvi pärast originaal ja nii kerge oligi jälle armuda...

Nii palju head muusikat, nii vähe aega.

Rääkides heast muusikast, postitame siia siis juba ka nädala house muusika leiu: Rob Mello 'No Ears Dub':

Ja kui juba house radadele pöördusime, postitame siia parema muusika alla peitu selle blogi autori viimase muusikalise šedöövri, mida tegelikult nii hea muusikaga koos ei tohiks postitatagi:

Samuti mainin ära ka seda, et ostsin peale pikka kaalumist ka Pudrukuuli kuuenda vinüülreliisi Hüpnosaurus 'Untitled' koos Hieroglyphic Being (ehk Jamal Moss Chicago'st, Ron Hardy austaja ja Adonise õpilane) remiksiga (http://porridgebullet.com/pb006.html). Algul tundus täieliku rämpsuna, aga hiljem hakkas niimoodi külje alla pugema, kuni avastasin, et tegemist on geniaalse reliisiga. Muidugi plusspooleks on veel see, et tegemist eesti elektroonilise muusika ajalooga!

From Rivera's Groove Box #65: The Rurals - Rebel

I am a rebel in this life
I do what I want to do
I make decisions that I think is right
I'll never leave it up to you
I am a rebel in this life
I do what I wanna do
I'll change my living of my life
And that's all I wanna do

I am a rebel in this life
I am a rebel in this life

From RIvera's Groove Box #64: Delerium Feat. Nerina Pallot - Truly (Infusion Remix)

Nähh, sorin jälle minevikus. Midagi proge-haussi kuldajastu lõpuperioodist kümme aastat tagasi kui grupeering nimega Infusion pani kõigil elektroonilise tantsumuusika austajatel käed värisema. Suurepärane build-up. Väga haarav bassline. Ilusad vokaalid. Infusion tegi veel paar head remiksi Björkile, Kate Bushile ja Jase From Outta Space'ile. 

From Rivera's Groove Box #63: Gino Soccio - Turn It Around (Instrumental Edit)

Gino Soccio's 1984 Hi-NRG flavoured deep disco cut is a brilliant track. I really like it, but I like the instrumental version even more. Too bad the official instrumental mix has still singing in it so it's more of a dub version. I know there are a few edits of this track floating around, and they're really good, but nobody has done a fully instrumental version of this track. So I did it myself! I cut out the parts with singing, left the instrumental parts intact and carefully spliced the track together. I didn't want to mess with the original vibe, so I left it virtually untouched by sound effects and other sounds (except only one 'crash' and one 'ride' sound effect to blend the transition parts) and It's just a basic edit, old school style, like the guys in Chicago used to do on tapes back in the early house music days! Hope you like it. Also, check out this essential interview with Gino Soccio: 

http://www.waxpoetics.com/features/articles/invisible-man

• 
  
• 
  

From Rivera's Groove Box #62: Yoko Ono - Walking On Thin Ice

This quirky punked out disco (dare I say post-disco?) cut sounds just too awesome. It sounds like a proto-house music track! This is the remixed version, which is allegedly produced by none other than Yoko's husband, John Lennon himself. Being such a wild and outrageous song, it's no wonder this was a hit at the Paradise Garage. The french radio loved it also. Overall, the track was a club and commercial success.

Yoko and John concluded the recording of the song on December 8, 1980. It was upon their return from the recording studio to their home that Lennon was murdered by Mark Chapman. Lennon was clutching a tape of a final mix when he was shot.

From Rivera's Groove Box #61: Homework - Hold Me Tight

Wow, that's a really nice deep house track, isn't it? I bet that's a sample from some old r&b or soul song, what do you think?

Nope.

It's Spice Girls.

It's their song 'Too Much'. It's cheesy as fuck.

How can you come up with something like this? To sample something like this and turn it into a brilliant deep house track? My mind just can't take it. Now that's a good example of some thinking outside of the box. I wish I'd come up with so brave and daring fresh ideas.

Oh yeah, the vinyl is limited to 250 copies and the prices on Discogs are very high. Oh well...

From Rivera's Groove Box #60: House Of Jezebel - Love & Happiness

Al Green kirjutas enda ühe tuntuma laulu 'Love & Happiness' 1972. aastal. Seda laulu peetakse üheks parimaks soul lauluks läbi aegade. Selle loo instrumentatsioon ei ole ainult sügav, vaid sisaldab ka paraja annuse ehtsat funk'i. Nagu Al Green ise kirjeldab enda autobiograafias: 'Love & Happiness' oli nagu plahvatusohtlike kemikaalide kokkusegamine — kõiki elemente pidi lisama õigel hetkel ja õiges koguses'. Populaarse hitina ei olnud vaja oodata kaua, kuni kerkisid esile mitmed kaverid teiste artistide poolt. Üks tuntumaid, ja kindla peale tugevamaid oli Philadelphia soul ja r&b kollektiivi First Choice versioon - see kolmest naislauljast koosnev vokaalgrupp lisas mehisesse soul numbrisse uue, õrnema naiselikuma puudutuse.

Kes oleks võinud arvata, et selle laulu esimesed 35 sekundit võivad muutuda housemuusikas nii levinud sämpliteks?

Kõiki sämpleid kasutavaid juhtumeid on raske üles leida, sest house muusika on üldiselt alati olnud halvasti katalogiseeritud ja raskemaks teeb olukorra ka see, et artistid ei märgi ära enda kasutatud sämpleid (TÕESTUSEKS, SELLE LÕIGU KIRJUTAMISE AJAL BLOGISSE TULI MULLE LAMBIST ETTE, ET SLUM SCIENCE 'SHUT DOWN' KASUTAB SAMAST LOOST TEISEST KOHAST LÕIGATUD PAARI SEKUNDILIST SÄMPLIT, ILGE ULME).

Aga kindlalt tean Lovebirds'i 'Love & Happiness', Seduction 'Seduction (The Reprise Loft MIx)', Crazy P 'Disco Odyssey', DJ Pierre 'Love Trax (Happiness)', Ben Wijay 'Do Me Right' (eriti hea ja raskelt limiteeritud valge leibel) ja House Of Jezebel 'Love & Happiness'.

Erilise luubi alla tahaksin võtta aga House Of Jezebel versiooni 'Love & Happiness'ist. 

Kui see 2010. aastal avaldati, pidid kindlasti paljud house produtsendid mõtlema, et miks küll nemad millegi nii lihtsa ja löövaga ei suutnud välja tulla. Tegemist on selle sama 35 sekundilise First Choice'i sämpliga mida saadavad rasked 80-ndate Chicago jack house trummid ja tumedad Juno süntesaatori meloodiad. Selle versiooni tugevaim külg on see, et see kõlab täpselt nii nagu oleks see produtseeritud Chicago haussi kuldsetel aegadel Larry Heard'i või Farley Jackmaster Funk'i poolt. Aga kõik muutub arusaadavamaks, kui vaadata kes on House Of Jezebel projekti taga - Danny Wolfers ehk Legowelt. On teada, et see mees uuris omal ajal koos legendaarse technobändi Unit Moebius liikmetega pimedates Haagi linna keldrites varase Italo disko ja electro produktsioonisaladusi. Ja me kõik teame, et Chicago house muusika oli lihtsalt Italo disko toorem ja jõhkram kloon. 

Kõik tundub nii selge nüüd.

Ah jah, mulle esimesel kuulamisel House Of Jezebel'i lugu ei meeldinud, aga see kasvas järk-järgult kuni viimaks arvan, et tegemist võib olla viimaste aastate tugevama house looga.

From Rivera's Groove Box #59: Drop Out Orchestra - The Swedish Taboo

Paar postitust tagasi sai mainitud remiksi ajaloost rääkides Jamaika dub meistreid, kes tegid populaarsetest hittlugudest valdavalt instrumentaalseid helieffekte täis kedratud versioone, jättes vokaale loosse alles minimaalsemalt ja hoides neid rohkem taustal. Aga kes usuks, et taoliseid dub meistrimehi leidub ka näiteks Rootsis? On olemas tõeline dub viiking ehk Nu-Disko artist Drop Out Orchestra. Selle produtsendi versioonid hittlugudest tunduvad olevat täpselt pooleks sämplid, heliefektid ja siis live instrumentatsioon (ei saa 100% kinnitada, aga kõlab küll kuidagi niimoodi värskelt). Soundcloudis naudib see mees lausa kultusstaatust kümnete tuhandete kuulajatega ja ohtrate kiidusõnadega. Põhjendatult, ütlen ma. 

Siin dub ümbertöötlus Sade laulust 'The Sweetest Taboo':

Kuna vaevalt ükski originaalartist enda stuudiolinte suvalistele remiksimiseks välja annab, on Drop Out Orchestra ümbertöötlused sedavõrd rohkem muljetavaldavamad - igaüks, kes kunagi proovinud teha mõnda re-editit, teab kui raske on teha uusi muudatusi juba valmisolevale loole.

Rivera's Groove Box News #1

Yeah, it seems there is going to be a follow up to Ajukaja & Maria Minerva's 'Nii Hea' on Porridge Bullet recordings, titled in a ultra-sexy-stylized Prince way 'C U There':

https://soundcloud.com/porridge-bullet/ajukaja-maria-minerva-c-u

It even sounds a lot like 'Nii Hea' - it has the same vibe and energy. I like it. This is going to be a must grab if this is going to be released. Probably gonna take some time though.

Just a reminder how awesome 'Nii Hea' sounded:

But let's be honest, it's Maria's vocals which makes these quirky deep-tech house borderline tracks. I'd wish to see a different track on the vinyl flipside, not an instrumental version of the original. But that's just my thoughts.

From Rivera's Groove Box #58: Ladyhawke - Paris Is Burning

I ♥ this song. Reminds me in a strange way of Gary Numan's 'Cars' - I know these songs don't sound alike at all, but they both have the same kind of energy and vibe. This song is much more emotional though, Ladyhawke sings this so passionately. 

I want to marry her.

Seriously. 

Unfortunately for me, she's a lesbian.

Well, fuck. I fall for the wrong kind of girls all the time. Why don't I just fall in love with my table or chair? They're always there for me when I need them. 

History Of The Remix: Natukene Remiksi Ajaloost

Tänapäeval teavad vist kõik muusikakuulajad mis asi on remiks ja mida see endast kujutab. See on meid ümbritsevas muusikastseenis nii levinud ja remiksitud versioonid populaarsetest lauludest kõlavad nii raadios kui ka televisioonis. Aga kui keegi kahtleb, kas ta on sellisest nähtusest nagu 'remiks' õigesti aru saanud, siis teeme puust ja punaseks veelkord ette: remiks on alternatiivne versioon mingist laulust või muusikalisest kompositsioonist mis on selle originaalversioonist erinev. Remikse leidub peaaegu igas muusikalises žanris, kuigi kõige levinumad on nad elektroonilises tantsumuusikas. Remiksija ülesanne on täielikult ümber teha ja uuendada talle antud muusikaline heliteos kasutades kõiki võimalusi mis tal selleks olemas on. Tal on oma voli muuta ümber erinevaid musikaalseid komponente originaalversioonis - seda võib ta teha kasutades originaaloo enda osi, vastavaid arvutiprogramme, muusikainstrumente ja erinevat stuudiotehnikat. Võib öelda, et remiksi enda eesmärk on muuta originaallugu ümber, sobitamaks ta mõnda teise muusikažanri või lihtsalt muuta loo kõla ümber mõne teise keskkonna jaoks, näiteks klassikaline muusika modernsesse tantsumuusika stseeni sobivamaks.

Remikse on väga palju, mõned neist on väga head, aga väga palju on ka keskpäraseid või viletsamaid remikse, ja see on tavaliselt sellepärast, et remiksija visioon on olnud väga lahja või originaallugu ei saa lihtsalt üle trumbata.

Kõige kuulsamateks remiksideks läbie aegade võiks nimetada näiteks Patrick Cowley 15 minutilist remiksi Donna Summeri hitist 'I Feel Love' või Armand Van Heldeni täielikku ümbertöötlust Tori Amose laulust 'Professional Widow'.


'Honey Bring It Close To My Lips'

Aga kas teid ei huvitaks näiteks küsimus, et milline oli kõige esimene remiks mõnest muusikalisest kompositsioonist ja kes võis selle taga olla? Elektroonilise tantsumuusika ajaloo huvilisena on see minu arust väga huvitav ja ka oluline küsimus, kuid vastus sellele küsimusele ei ole sugugi nii lihtne.

Remiksi juurteks võiks nimetada avant garde muusika ühte alažanri nimega musique concrete, mis kujutab endast lindistatud helide taasesitamist ja manipuleerimist. Uute muusikaliste kompositsioonide komponeerimisel on kasutatud ohtralt magnetofonlintide korduva taasesitamise tehnikat – seda kunsti nimetatakse tape loop'ide kasutamiseks ja see on sämplimise eelkäijaks. Sellise uue tehnika loojaks peetakse eksperimentaalset muusikut ja komponeerijat Pierre Schaefferit, kes alustas enda esimeste eksperimentaalsete heliteostega 1940. aastatel. Lisaks eelsalvestatud muusikale lisandus hiljem musique concrete manipuleerimistehnikate juurde ka muusika loomine ja muutmine elektrooniliste vahenditega. Seetõttu on musique concrete ehk konkreetsel muusikal oluline roll elektroonilise muusika arengus. Lisaks Pierre Schaefferile olid musique concrete olulisemate esindajate seas ka komponeerijad John Cage, Pierre Henry ja Terry Riley.

Tegemist on musique concrete ooperiga!

Kuid valdavalt oli konkreetne muusika siiski helide manipuleerimine ja teadlikult juba olemasoleva muusikalise kompositsiooni täielikku ümbertegemist ei sattunud ette tihti. Seda võiks põhjendada komponeerijate sooviga luua siiski uusi heliteoseid kasutades kõigest klippe teistest teostest, mitte lihtsalt ümber tõlgendada juba olemasolevat heliteost millel oli oma eesmärk juba olemas.

Siiski, on olemas näiteid, kus konkreetse muusika komponeerijad kasutasid klippe popmuusikast, luues niimoodi tõeliseid audioeksperimentaalseid virvarre, mis kõrvadele mõjuvad vägagi raskelt. Üheks näiteks võiks nimetada järjekordse musique concrete esindaja John Tenney kollaazi aastast 1961. mis põhineb Elvis Presley laulu 'Blue Suede Shoes' manipuleerimisel:

Skrillex? Amatöör

Võib-olla oleks paremaks näiteks Terry Riley versioon Harvey Averne'i laulust 'You're No Good'. See 20 minutiline algeline ümbertöötlus on saavutatud magnetofonlindi lõikumise-kleepimise ja varase Moog süntesaatoriga. Idee selle ümbertöötluse taga on taasesitada selle maheda r&b loo parimaid kohti üha taas ja taas - sama idee peitub ka tänapäevastes remiksides ja re-edit ümbertöötlustes. Olgu öeldud, et Moog süntesaatori katsetused selles loos on sama närviajavad kui biitli George Harrisoni omad legendaarselt magedas 'Electronic Sounds'is.

PALUN KERIGE VIDEO ALGUSEKS 2:40! SEE MOOG SÜNTESAATORI MÜRA ON TÕESTI ÕUDNE! 

Need eksperimentaalsed heliteosed ei olnud ka kommertsiaalselt saadaval, vaid eksisteerisid piiratud kujul magnetofonlintidel. See aga ei kehtinud 1956. aastal ilmunud Buchanan & Goodman laulu 'The Flying Saucer' puhul - see 18 erinevast lauluklipist ja lavastatud uudiste reportaažidest (mis rääkisid ründavast lendavast taldrikust) koosnev kompositsioon jõudis Ühendriikide muusikaedetabelis tervelt kolmandale kohale. 'The Flying Saucer' on tehnilises mõttes mashup ehk muusikaline kompositsioon mis koosneb mitmest teisest muusikateosest.

How do you dance something like this to?

Tänapäevasele remiksile kõige lähedam eelkäija on küllaltki üllatuslikult pärit hoopiski reggae muusikast, seda nimelt mõistete 'dub' ja 'versioon' näol. Jamaikal konkureerisid 1960-ndatel aastatel omavahel erinevad peorühmitused koos mobiilsete helisüsteemidega ehk 'sound system'itega. See kujutas endas ette tavaliselt tohutuid kõlarite ja live-esinemiste jaoks vajalikke helisüsteeme mida võimendati läbi generaatorite ja tihtipeale oli kogu krempel mahutatud veoauto kasti peale. Nendel 'sound system'itel ei mängitud live bändimuusikat, vaid muusikat otse plaatidelt. Võiks öelda, et diskor, ehk 'selector' oli nendel pidudel kuningas. Plaatide valija pidi teadma mis plaate mängida, et rahvas käima tõmmata. Eriti käis peopublikule peale uudsed plaadid mida nad ei olnud veel kuulnud ja mida teistel konkureerivatel saundsüsteemidel ei olnud. Just selle vajaduse järgi tekkisid niinimetatud dubplate'id ehk ainulaadsed otse stuudios valmistatud ja atsetaat-toorikule pressitud plaadid muusikaga mis olid spetsiaalselt mõeldud saundsüsteemidele ja nende diskoritele. Eriti populaarseks kujunesid instrumentaalsed versioonid populaarsetest lauludest mida hakati kutsuma 'versioonideks' ja millest kasvas välja selle professionaalselt valmistatud stuudioversioon ehk 'dub'. Kuna enamik nendest kompositsioonidest pressiti atsetaatplaatidele, kulusid need väga kiiresti ära ja seetõttu on väga raske leida see kõige esimene 'versioon' mõnest tuntud reggae hitist. Raamat 'Last Night A DJ Saved My Life' nimetab üheks varasemaks näiteks Lee Perry & The Dynamites loo 'Hold Down' instrumentaalset versiooni aastast 1965 kus vokaalid olid asendatud saksofonisoolodega mis jäljendasid laulmist (http://www.youtube.com/watch?v=StpVLgmCVvs). Teiseks näiteks võib tuua The Paragons 'On The Beach' ühte versiooni (http://www.youtube.com/watch?v=JR6G0bzqYSE), kus üks Treasure Island stuudio töötaja nimega Byron Smith valmistas ainulaadse testpressi kus ta oli unustanud laulus vokaalid üles keerata. Selle 'äparduse' andis ta ühele prominentsele saundsüsteemi diskorile Ruddy Redwood'ile kes rahva nõudmise peale mängis plaati nii mitu korda kuni see hommikuks täielikult ära kulunud oli. See oli see hetk, kus kõik hakkasid stuudiotes enda 'versioone' looma ja see oli ühtlasi ka 'dub' muusika sünnihetk. Kõige esimesi 'versioone' on aga füüsilisel kujul võimatu leida, sest nende testpressid ei ole säilinud.

Üheks kuulsamaks dub meistriks sai helitehnik Osbourne Ruddock hüüdnimega King Tubby kes lõi palju selliseid ainulaadseid dub lugusid populaarsetele saundsüsteemi pidudele. King Tubby ametlik diskograafia algab aga palju hiljem 1974. aastast kui ta tuli koos Lee Perry'ga välja tõeliselt teedrajava plaadiga 'At The Grass Roots Of Dub'. King Tubby poolt on produtseeritud üheks kõige puhtamakujuliseks dub'iks peetavat Augustus Pablo lugu 'King Tubby Meets Rockers Uptown':

Põhineb Jacob Milleri laulul 'Baby I Love You So'

Kokkuvõtvalt võiks väita, et 'dub' ja 'versioon' on tänapäeva remiksi eellane, aga see on alles sissejuhatus küsimusele, kuidas tekkis tänapäevane remiks.

Tänapäeva remiks sündis 1970-ndatel disko kuldajastul. täpsemalt öeldes 1974. aastal New York'is. Tom Moulton oli noor diskomuusika huviline, kes märkas, et tantsupõrandale jääb lühikestest raadioeetri jaoks tehtud diskolugudest väheseks ning ta otsustas midagi selle peale ette võtta. Lahenduseks oli laulude lõikumine ja kleepimine magnetofonlindil eesmärgiga pikendada diskolugude parimaid rütmikohti. See oli aeganõudev töö - 45 minutiline raalilint võrdus 80 tundi lindi lõikumist ja kleepimist, kuid see kõik tasus tantsupõranda hullutamiseks kuhjaga ära.

Üsna pea anti Tom Moultonile võimalus ennast tõestada stuudios, kus ta pidi kolmeminutilise BT Express tantsuka funk laulu 'Do It (Til' You're Satisfied)' venitama kuueminutiliseks. Ta venitas loo pikemaks, pikendades selle rütmisektsioone ja muutis omakorda loo struktuuri. Bänd vihkas seda versiooni. Kui see aga 'Soul Train' saates populaarseks osutus, ütlesid bändi liikmed, et just nemad lindistasidki algselt selle loo niimoodi. Tom Moulton oli kergelt öeldes natukene pettunud, kuid see remiks tegi temast nõutud mehe diskomaastikul ja niimoodi tulid paljud diskohitid välja Tom Moultoni produtseeritud diskoritele mõeldud pikemate remiksitud versioonidega (kõige kuulsam on neist ehk MFSB 'Love Is The Message').

Lisaks tänapäevase remiksi prototüübi leiutamisele aitas Tom Moulton kaasa ka kaheteistkümne tollise vinüülsingli tekkele - see juhtus läbi õnneliku juhuse, kus üks tema remiks pressiti seitsmetollise vinüültooriku asemel suuremale 12 tollisele toorikule, kuna stuudios olid parasjagu teised formaadid otsas. Tulemus oli nii hea, et edasised testpressid ilmusid valdavalt 12 tollistel suurtel vinüülsinglitel. Esimene kommertsiaalselt avaldatud suur vinüülsingel oli Double Exposure'i 'Ten Percent' Walter Gibbons'i remiksituna. Gibbons miksis loo neljalt minutilt kaks korda pikemaks – lugu oli üle üheksa minuti pikk ja ideaalne tantsupõrandatele.

Diskoajastul muutusid pikemad versioonid populaarsetest lauludest vägagi levinuks ja remiksimine oli muutunud helistuudiotes tavaliseks nähtuseks. Kui disko muutus 1980-ndatel house-muusikaks oli muusika remiksimine selle uue kultuuri mitte ainult oluline, vaid ka lahutamatu osa.

From Rivera's Groove Box #57: Presence - Giving Love

Ma kuulan seda lugu just praegu kui ma seda teksti siia trükin. Kui lugu hakkab lõpu poole jõudma, kerin tagasi algusesse. Niimoodi vist juba kaheksandat korda. Ostsin just portsu kasutatud deep house vinüüle ja Presence'i 'White Powder EP' on üks nendest. 'Presence' on tegelikult siis deep house kunn Charles Webster'i projekt. Algselt ilmus see plaat ja lugu aastal 1995 - mina käisin siis kolmandas klassis. Muusikat ma tollal eriti vist ei kuulanudki, house muusika oli tollal muidugi Eestis uus nähtus. Minul ei olnud sellest asjast muidugi tollal mingit aimu, esimesi elektroonilise tantsumuusika üllitisi sai kuuldud vist alles 1996-1997, tõsisemalt muutus asi 1998. aastal kui minust sai fanaatiline tantsumuusika kuulaja.

See plaat taasavaldati 1998. aastal aga tegemist on siiski sellise salajase underground kraamiga, nii et ega paljud sellest midagi ei tea. Järjekordne salajane relv plaadikohvrisse!

From Rivera's Groove Box #56: Groove Armada - Superstylin'

Ma peaksin endale igakord vastu pead släppima, kui ma unustan ära, et selline lugu nagu 'Superstylin' üldse olemas on. Parim bassline mis ühes house loos kunagi kõlanud on! See lugu on lihtsalt super, siin on mõjutusi nii paljudest teistest žanridest, nagu speed garage, reggae, dancehall, jungle, dub, big beat - ühesõnaga tõeline fusioon, retsept millest saab ainult midagi head tulla. See lugu ilmus 2001. aastal... ma tunnen ennast nii vanana.

From Rivera's Groove Box #55: James Curd - Sea Of Faces

Vaieldamatult oli tegemist 2008. aasta parima deep house looga, aga kahjuks jäi see ilus sügav melanhoolne laul ilma suuremast tähelepanust. Miks? Eks ikka sellepärast, et tegemist on ju siiski nišimast veelgi rohkema nišimuusikaga. Teiseks oli tegemist singli 'Buffalo Girl' B-poolega. Kolmandaks, legendaarne underground house plaadifirma Drop oli kaotamas oma mõjuvõimu uuele tech-house mõjutatust deep house muusikale. Neljandaks, suhteliselt piiratud reliis millest oli aimu vaid stseenis sees olevatel house friikidel. Viiendaks, James Curd oli alles värske nimi - paljud ei teadnudki ehk, et tegemist Greenskeepersite ninamehega!

Underground house lihtsalt on selline nähtus, kus kiidulaulu eriti ei kuule ja isegi paremad saavutused kaovad kiiresti unustatult mineviku arhiividesse, kus neid siis ainult friigid üles kaevavad.

'Sea Of Faces' puhul võib tegemist olla ühe parima deep house looga äbi aegade. Kui ainult rohkem inimesi sellest loost teaksid!

From Rivera's Groove Box #54: Sylvia Robinson - Sunday

Moby 'Sunday (The Day Before My Birthday)' oli mul kunagi üks selline lemmiklugu, mida mulle meeldis kuulata, isegi kui see tundus mulle kurb ja melanhoolne...


Mulle meeldis seda lugu isegi sättida muusikakeskuses hommikuse ärkamise jaoks, enne kooli minekut. Isegi siis teadsin ma seda, et see lugu põhineb sämplitel, aga ma ei suvatsenud kunagi originaali väja otsida.

Kuniks nüüd, 11 aastat hiljem...

Fucking masendav. Ei mingit lootust. Täpselt nii nagu päris elus.

Mulle meeldib.

From Rivera's Groove Box #53: Sade - When Am I Going To Make A Living

When am I gonna make a living?
It's gonna take a while before I give in
See the people fussing and thieving
While the sharks are wheeling and dealing

Gotta look up and tell yourself, there's no end to what you can do
They'll waste your body and soul if you allow them to
This is time to start believing in yourself
Put the blame on no-one else

When am I gonna make a living?
It's gonna take a while before I give in
See the people fussing and stealing
Too many lies, no-one is achieving

Haven't I told you before
We're hungry for a life we can't afford?
There's no end to what you can do
If you give yourself a chance to prove

From Rivera's Groove Box #52: Meco - Star Wars Title Theme

'You named your right hand Leia?'
'I named both my hands Leia!'

- Fanboys, 2009

Point in case, the young Carrie Fisher was so freaking hot!

And now it's time for some Star Wars disco!

From Rivera's Groove Box #51: Nouvelle Vague - Too Drunk To Fuck

Keegi postitas facebookis naljaka poola viinareklaami. Meeldis. Taustamuusika ka meeldis:

Uurisin välja mis lugu oli ja leidsin selle ropu kuid meeldivalt pehme ja seksika prantsuse kaveribändi Nouvelle Vague loo. Originaal Dead Kennedy's versioon on palju ropum muideks. Naljakam ka.

See tuletab mulle meelde, et keegi kutt kunagi kirjutas ühes foorumis kuidas ta sai oma vennalt kingituseks särgi kus oli peale kirjutatud selle loo tiitel 'Too Drunk To Fuck' ja tema vanemad vaatasid kuidagi liiga altkulmu selle peale...

From Rivera's Groove Box #50: Tata Vega - Get It Up For Love

Motown! See legendaarne plaadifirma tähendab alati kvaliteeti. Tata Vega on Grammy'ile nomineeritud andekas r&b ja gospeli lauljanna-esindaja-saadik kelle 1979. aasta funky diskolaks 'Get It Up For Love' paistab silma just ühe eriti ägeda Moog süntesaatori soolo tõttu. Seda supersoolot ei saa kuidagi ignoreerida. Täielik eargasm. 

'Get It Up For Love' on sämplitud Braxton Holmes & Dewey B loos 'Soul Kiss':

Hipp-E 'Dazed 'N' Confused':


Armand Van Heldeni legendaarses remiksis Daft Punk'i loole 'Da Funk':

The only question remaining is, exactly get up what for love?

From Rivera's Groove Box #49: Mr. Fingers - What About This Love

Larry Heard oli just see mees kes võrreldes 80-ndatel standardiks olnud lihtsate house biitide kõrval lõi enda keerukamate produktsioonidega deep house alažanri. Ta on produtsent ja muusik kes rikastas house-muusika helisid kohe selle žanri tekkimise varajastelt päevadelt. Acid, techno, ambient, soulful ja deep house - see mees tunneb neis alažanrides kõigis mugavalt. Selle tõestuseks võtame ette 1989. aasta 'What About This Love' - see vokaalirikas deep house lugu kõlab selle aastakäigu kohta liigagi värskelt. Tundub, et see lugu oleks nagu ajas tagasi saadetud, sest 1989. aastast me midagi võrreldavat lihtsalt ei leia. Larry Heard'i peetakse üheks kõigi aegade parimaks house artistiks ning vaadates tema diskograafiat ja seal leiduvaid pärle, kuidas saakski sellele väitele vastu vaielda?

Mis on eriti huvitav selle laulu kohta on just see, et Larry Heard ise laulab neid vokaale! Tavaliselt on ta tuntud just selle tõttu, et teeb tihti koostööd teiste lauljatega, nagu näiteks Robert Owens.

Head 2 Head

Kaks sama laulu, natukene erinevas võtmes, üksteise vastu, kumb võidab? Milline versioon on parem? Originaal versus kaver?

Jean Carne - Don't Let It Go To Your Head (1978):

Klassikaline Philadelphia soul - muusika mis osutus populaarseks ka varajastes house-muusika klubides. Legendaarne Ron Hardy oli eriti tuntud selle poolest, et mängis enda disko ja varajaste house plaatidega segamini sellist mahedamat Philly soul saundi. See Jean Carne'i lugu sai 1978. aastal meeletult populaarseks hitiks, ja mis siin imestada - tegemist on väga hea produktsiooniga mis on täpselt souli, r'n'b ja funk piirimail.

Versus...

Black Harmony - Don´t Let It Go To Your Head (1979):

Jean Carne'i hitt muutus populaarseks numbriks ja tänu sellele on meil see dub-reggae-soul-funk-disko kaver Londoni bändilt Black Harmony. Püsis see laul pikka aega tundmatult ja maa all, kuni keegi oli nii taibukas ja lisas selle 'Grand Theft Auto: San Andreas' saundträkile, mille järel see kerkis rohkem esile. Selle loo põhi on ikka dub-muusika meistriklass. Kui ma mõtlen sõnale 'dub' siis just see on see heli mis mul peas hakkab kõlama.

Kumb laul parem on? Siin ei ole ühte võitjat - neil lauludel mõlemal on lihtsalt nii palju võitu sees, et siin ei saa otsustada ei ühe ega teise kasuks. Mõlemad on võitjad.

From Rivera's Groove Box #48: Etienne De Crecy - Le Patron Est Devenu Fou

Etienne De Crecy oli üks esimestest prantsuse produtsentidest kes lükkas käima prantslaste enda 'french touch' house muusika stiili. Disko ja funk sämplitega rikastatud gruuvipõhised tantsulood - repetiivse iseloomuga kuid sellegipoolest kaasahaaravad. 'Le Patron Est Devenu Fou' langeb selliste lugude hulka mida mina hellitavalt kutsun 'slow burner'iteks, ehk aeglasemad gruuvikad rütmile keskenduvad sügavad hausslood, mis põlevad aeglaselt, mitte kiirelt nagu näiteks big room või electro house saund.

Selle loo video on väga lihtne - inimesed tantsivad. Kes tähelepanelikult jälgib märkab, et selles videos on esindatud erinevad tantsumuusikale omased tantsustiilid: on olemas disco hustle, vogue, party stiilis 'go crazy' hüppamine, rave shuffle, freestyle, hip hop, house dance. Väga lahe, tantsimine muusika järgi on väga mõnus tegevus ja peod kus rahvas ei tantsi on ju igati magedad. Sellised peod imevad nii vilinal, et neid tahaks kohe peast välja unustada. Come on people, put down your freaking smart phones and jus' dance!

From Rivera's Groove Box #47: Rick James - Mary Jane

See laul on armastuslaul kanepist. 'Mary Jane' on selles laulus marihuaana-kanepi personifikatsioon - veetlev, alati lõbus vabameelne kurvikate kehajoontega naine kes hoiab Rick James'i meelt üleval. Tänu ämblikmehe koomiksitele, multikatele ja filmidele on Mary Jane igale kutile muidugi mällu sööbinud kui see punapäine kättesaadamatu naabriplika. Kui mõelda, et Rick James laulis tegelikult ka hoopis mingist Mary Jane nimelisest tšikist, oleks tegemist muidu vägagi kena armastuslauluga. Rick James muidugi reetis Mary Jane'i hiljem valgele leedile, kokaiinile...

Rick James oli üks mõjukamaid funk ja soul artiste James Brown'i kõrval, kuid tema raske elustiil ja armastus meelemürkide vastu tegi tema muusikukarjäärile palju liiga ja tiris talle palju pahandusi külge. Selline elustiil viis mehe hauda 56 aastaselt. See kõik kahjustas tema staatust muusikamaailmas ja tänapäeval on Rick James'i roll 80'ndate hittprodutsendina varju jäänud ja teda mäletatakse kõige rohkem koomik Dave Chapelle'i sketšišõu järgi kus tema metsikut elustiili parodeeriti. Samast šoust on pärit ka temaga seonduvad tsitaadid nagu 'I'm Rick James, bitch!' ja 'cocaine is a hell of a drug!'.

From Rivera's Groove Box #46: DJ Dozia - Pop Culture

See lugu kas meeldib, või ei meeldi. Mingeid muid võimalusi ei ole. Üks kõige minimaalsemaid house lugusid neilt päevadelt kui 'minimal' ei olnud veel enda piire paika pannud. Jah, see lugu on liiga pikk, liiga veniv, liiga repetiivne, aga millegipärast nii hüpnotiseeriv ja oma lihtsuse tõttu ääretult sümpaatne. Tõestuseks - meie omad poisid Rulers Of The Deep pühendasid 'Track One' just DJ Dozia'le. Vokaaljupid on pärit legendaarse New York DJ Larry Levani projekti Peech Boys loost 'Life Is Something Special'.

You either love this track or you don't. There's no in between. This is one of the most minimal feeling house tracks from back in the days when the minimal house genre wasn't that established yet. Yes, the track is just too long, too stretched out, too repetitive, but somehow so hypnotizing and because it's so simple and pure, it really gets you sympathy. Rulers Of The Deep dedicated their first release 'Track One' to DJ Dozia, and it's really understandable why. Samples the vocal snippets from the Peech Boys song 'Life Is Smoething Special'.

From Rivera's Groove Box #45: Joss Moog - Toi & Moi

Kui vahest leidub mõni house lugu mis kõlab liiga hästi, et tõsi olla, siis võib alati olla kindel, et tegu on mõne tuntuma loo sämplimisega, remiksi või lihtsalt ripoff-iga...

-_-

MIks house artistid ei tunnista ega kirjuta plaatidele välja mis lugusid nad sämplivad? Autoritasud. Kuna tegemist on siiski valdavalt nišiliku maa-aluse kraamiga, siis loodetakse, et originaalautorid ei saa kunagi sämplimisest teada, ja kui saavadki, siis on alati võimalik välja tulla appihüüdega fair use!

Liiga palju sämplimist house muusikas, originaalset muusikat leidub kordades vähem.

Ametlik litsentsimine on lihtsalt liiga kulukas. Tihtipeale üritatakse sämpleid varjata, muutes need äratundmatuks, aga einohh, Joss Moog pani selle Jesse Boykinsi loo hook'i julmalt pihta. 

Mul ei olnud originaalloost õrna aimugi, ja nüüd kui tean, ei ole Joss Moog'i 'Toi & Moi' minu jaoks enam nii hea lugu, kui ma enne arvasin. Ah, hea näide ka sellest, kuidas sämpli tempot tõstes hakkab meeslaulja hääl kõlama kui naise oma.

From Rivera's Groove Box #44: Paul Rothman - It Is Such A Good Night (Scoobidoo Love)

Hell yes, I started watching 'Breaking Bad' for the first time, hehe. Such a great and surprisingly cheerful bossanova song, really made me smile when that song came on with a montage of Jesse selling meth. But this video features King Kong, the 1933 original version, one of my favourite movies ever!

From Rivera's Groove Box #43: The Motels - Only The Lonely

As one youtube commenter said best:

''No 80's song is complete without the obligatory sax solo!''

True, the 80's featured plenty of hits with a saxophone solo going on. The saxophone made definitely more frequent appearances than in the nowadays new pop music scene.

 

Oktoobrikuuks

Tanl Mtslu's Just Before The Snow Mixtape by Tanl Mtslu on Mixcloud

Oktoobrikuuks, enne lund väike miksteip :) Diskot on raske miksida sest nende lugude salvestustel olid tihti ehtsad trummid ja trummarid, seetõttu no steady beat. Aga minu arust kaob miksteipitel mõte ära kui ei ole vähemalt üritatud lugusid miksida kokku... iga kord ei taha ju tervet lugu maha mängida - tahaks võtta natukene siit ja sealt, loo varem ära lõpetada ja mida iganes pähe tuleb. Just enjoy the music!

From Rivera's Groove Box #42: Chic - Savoir Faire

Diskobande Chic ei olnud kunagi mingi ühehitibänd nagu paljud arvavad, vaid üks kõige mitmekesisema muusikavaliuga gruppe diskoajastust. Chic põhiliikmed Bernard Edwards ja Nile Rodgers olid tõeliselt andekad muusikud kes valdasid enda instrumente laitmatult. Seetõttu ongi Chic diskograafias pärlid nagu 'Savoir Faire' - aeglane instrumentaalne džässpala, mis mõjub suht leebelt ja lõdvestavalt. Selles loos saab tunda Bernardi ja Nile'i lihvitud  musitseerimisoskuseid ja see on ka ühtlasi põhjuseks miks neist meeestest said ühed 80-ndate parimad popmuusika produtsendid, kelle produktsioonid ei jäänud sugugi alla teistele hittprodudtsentidele nagu näiteks Prince, Sly & Robbie, Quincy Jones ja Rick James.

Mida tähendab Savoir Faire? See on prantsuse keele väljend mis viitab omadusele teada ja teha õigesti mingit asja selleks kõige sobivamal hetkel! 

From Rivera's Groove Box #41: Solid Groove - This Is Sick

Oh ei, miks küll mina... püüdsin kuskilt miski gripipisiku - väga jura enesetunne on. Igasugune produktiivsus = 0. Ometi olen arvanud ennast olevat üks eriti kange vend, kes on suht tugeva immuunsusega igasuguste külmetushaiguste vastu. Iga aasta umbes sellel aastaajal tuleb mingi külmetushaigus ja annab mulle vastu molli - algab kõib käheda kurguga ja sealt edasi siis uimane olek ja nohu. Lihtsalt nõme on olla. Tavaliselt ei lähe see jura üle ka mingi lihtsa gripiteega, ei-ei, antibiootikume on alati vaja olnud.

Kuna enesetunne on haige, siis tänaseks ka üks väga haige lugu. Solid Groove ehk Dave Taylor oli eriti innovatiivne mees house-muusika maastikul aastatel 2000-2005, pärast seda ajaperioodi muutus ta vaiksemaks. Tulid välja temalt head tech ja deep house, broken beat ja techno plaadid. Väga underground kraam, kuigi tema produktsioonid olid väga hinnatud ja leidsid tee ka kommertsiaalsema maiguga tantsumuusika maailmas.

'This Is Sick' ei ole aastaid hiljem enam vist nii raju kui ta oli omal ajal. Seda veidrat house lugu nimetati ka 'anti-house' looks, sest see oli täiesti pahupidi pööratud ja ei allunud traditsioonilistele house-muusika reeglitele. 'This Is Sick' vokaalid on näpsatud ühest Janet Jackson'i loost.

Kuna fanaatilise järgijaskonnaga superstaar DJ Sven Väth ja mitte vähem kuulsam electro-mis-iganes-biit DJ Diplo on seda lugu mänginud ja twitteris soovitanud on sellel lool miski 700 000 vaatamist juutuubis - mis on underground house puhul vägagi eriskummaline. Aga kommentaarid on küll nii alaarenenud, et seal neid sirvides tundus, et jäin paarist IQ protsendist ilma. Ma ei julge enam öelda kellegile, et mulle house-muusika meeldib, sest see tundub olevat varsti juba sama sõimusõna nagu 'träna' või mis iganes.

From Rivera's Groove Box #40: Bob Sinclar - Mo Underground People

Enne kui Christophe Le Friant ehk Bob Sinclar sai tuntuks kui kommertsiaalse tantsuka raadiopopi eestvedajana, oli ta üks kõige tähtsamatest prantsuse house-muusika eestvedajatest. Pannes aluse plaadifirmale Yellow Productions ja produtseerides ülimalt lahedat house ja downtempo muusikat La Yellow 357 ja The Mighty Bop nimede all, teenis mees isegi Dimitri From Paris ja Thomas Bangalter'i (Daft Punk) austuse. Kui Christophe tundis, et aeg on küpse esimeseks Bob Sinclar'i albumiks, lõi ta enda aliasele taustaloo - Bob Sinclar oli endine playboyst prantsuse salateenistuse agent kes tahab rääkida enda lugu läbi muusika (sest salateenistus ei luba tal enda elulugu kirjutatult ilmuda, heh). Sellest taustaloost sai concept album 'Paradise' enda idee. Thomas Bangalter oli näiteks Bob Sinclari projektist väga vaimustatud, seda aga niikaua kuni tema ja Christophe Le Friant'i vahele tekkis suur tüliõun. Nimelt oli Bangalteril üks avaldamata disco house lugu nimega 'Gym Tonic' mis sämplis Jane Fonda aeroobikavideot - seetõttu seda avaldada ei saanudki. Härra Le Friant lubas Bangalterile, et saab sämpli litsentsitud. 

Kui sämpli kasutamisega said asjad korda, pani aga Christophe selle loo ilma Bangalteri loata enda uuele Bob Sinclar albumile (sellepärast on plaadil ka kirjas Bob Sinclar Vs Thomas Bangalter). Bangalter muidugi solvus selle peale nii hirmsalt, et käskis Bob Sinclar'i remiksi Stardust'i 'Music Sounds Better With You'st ilmuvalt plaadilt välja jätta (ja see on kõige parem remiks tegelikult!). Kuulujuttude kohaselt ei räägi need kaks legendaarset prantsuse house-muusika pioneeri teineteisega siiamaani.

See selleks. Albumil 'Paradise' on peale 'Gym Tonic'u veel palju muudki. Patrice Rushen'it sämpliv 'Get Into The Music', üks varasemaid Bob Sinclar singleid 'Disco 2000 Selector' mis on tõeline funky house pomm, 'New York City Music' mis sämplib Miroslav Vitous'e ja Herbie Hancock'i 'New York City't, 'Ultimate Funk' mis on täpselt seda mida tiitel ütleb, 'Visions Of Paradise' ja 'The Ghetto' - lood mis ilmusid ka DJ Sneak kogumikul 'Back In The Box' ja minu isiklik lemmik 'Mo Underground People' enda kerge acid bassijoonega.

Mul on tunne, et 'Paradise' on üks parimaid house-muusika albumeid!

It also features naked ladies on the record cover, nice!

From Rivera's Groove Box #39: Faithless - Crazy English Summer

CD riiuleid koristades avastasin, et olen niipalju head muusikat täielikult ära unustanud, nagu näiteks Faithless'i 'Outrospective'. Mäletan, et see plaat nõudis tükk aega tähelepanu kuniks rohkem meeldima hakkas, kasvas peale niimoodi vaikselt. Eriti meeldis laul nimega 'Crazy English Summer', sisse lauldud Zoe Johnstoni poolt, kes tuntud oma koostöö poolt deep house kollektiivi Neon Heights'iga. Zoe vokaalid on midagi erilist - tõsiselt, väga võimekad ja omapärased (vaata ka laulu 'Are We Thru' http://www.youtube.com/watch?v=GsqIvzGn5CM).

Kuigi laul on suvest, meenutab see mulle veidral kombel hoopis sügist. 

From Rivera's Groove Box #38: The Isley Brothers - Between The Sheets

'Between The Sheets' on suurepärane näide sellest, kuidas üks musikaalne grupp pidi muutma enda stiili, et uuel muusikamaastikul ellu jääda. Klassikaline soul ja r&b bänd The Isley Brothers (kõik liikmed olid vennad) muutis ümber enda mängutaktika 80-ndate popmuusikas - traditsiooniline live heli asendus trummimasinate ja süntesaatoritega. Klassikaline bänditegemine vahetus välja stuudios kokku pandud muusikale. Muusikat oli võimalik laval järgi mängida bändiga, aga stuudios lindistati kõik kokku samm sammult, niikaua kuni kõik kõlas lihvitult. Tegelikult kõige parem asi 'Between The Sheets' loo puhul on see, et see kõlab väga tänapäevaselt, võiks öelda, et selle loo heli on nüüdse r&b eelkäijaks, ja kindlasti 90-ndate new jack swing prototüübiks (new jack swing oli 90-ndate uus soul ja r&b saund mis nüüdseks hääbunud). 

Mina kuulsin 'Between The Sheets' lugu esimest korda Grand Theft Auto: San Andreas arvutimängus kus see lugu oli George Clintoni raadiosaates 'Bounce FM'. Mäletan, et kui seda lugu esimest korda kuulsin, mõtlesin mis see kaasaegne r&b lugu vanemate funk ja disko lugude vahel teeb, aga nojah, lugu ise on hoopis 1983. aastast.

All hail to GTA, bringing back the good and forgotten music to the masses since 2002.

From Rivera's Groove Box #37: Holden & Thompson - Nothing (Silver City Remix)

Everytime I look at this pillow, I think it reflects my life and almost every major decision I've done. I'm always having regrets and often think how things would have gone if I'd chosen different paths. But I guess everyone feels like this sometimes.

The picture this pillowcase features is done by the artist Roy Lichtenstein and his works have become a staple of American pop culture.

I was given this as a gift and I love it!

Todays choonage is Holden & Thompson's 'Nothing'. It was a progressive house-borderline trance crossover hit and it featured some great house music remixes from Silver City, Laid and the MYNC project. My favourite is probably the Silver City remix, but I remember the Laid mixes being a favourite pick of DJ Lottie. Lottie was my hero and everything she played I tried to track down. Her mixing style and the sound she used to champion (that crazy undergound house sound with hints of tech, funk and deepness) is still a big influence for me.

- Täna tundisn, et kirjutaks inglise keeles, sest why the f*ck not. 

From Rivera's Groove Box #36: Hi-Fi Mike - Stereo Flava (Lum's Original Flava)

♫ Pew!

♫ Pew!

♫ Pew!

♫ Pew!

Chris Lum'i remix 'Stereo Flava'st on kas kohene armastus või instant dislike. Muidu pehmes soulful ja vokaalirikkas deep house loos kõlab meeldivalt närviajavalt korduv piiksuv heli, mis läheb muudkui edasi ja edasi kuni loo lõpuni välja. Seda on raske seletada, miks see mõne arvates on väga lahe, ja miks mõne arvates on see nõme ja rikub ära terve loo. See on sama keiss mis kunagi kuulajaid Daft Punk'i 'Burnin' puhul kahte leeri ajas: produtsendid, helidisainerid, muusikud, circuit bender'id ja analoog helitehnika friigid arvavad, et tegemist on kõige ägedama asjaga ja kõik teised normaalsed inimesed ei nõustu. Enamasti.

From Rivera's Groove Box #35: Dina Vass - The Love I Have For You (Full Intention Classic Mix)

'The love I have for you is so deep I think of you in my sleep'

Palun, ühed parimad laulusõnad mis mõnes soulful house laulus kunagi kõlanud! Kreeklanna Dina Vassi laul on üks väheseid soulful house lugusid mis mulle siiamaani meeldib ja kõlab minu arust ikka veel värskelt. Ma arvan, et põhjus on selles, et lugu ise on väga klassikalise disko kõlaga, kuigi tuli väla 2001. aastal. Samas, house ongi ju uuestisündinud disko! Selle loo meloodia ja 'umma-umma-umma' mõmisev refrään on võetud ühest kreeka rahvalaulust. Ühtlasi arvan, et tegemist on ühe parima house lauluga tantsimiseks. Mäletan omal ajal Kanal 2'st austraallaste telesaadet, kus remonditi vanas majas neli korterit võidu peale. Ühes osas oli üks tüdruk nii tüdinud remonditöödest, et otsustas ennast natukene välja elada - ta pani stereos mängima selle loo ja siis tantsis ja hüppas, tantsis ja hüppas ja naeris... seda oli kohe tore vaadata!

Muscle Cars & Rock 'n' Roll

Hobiautode hooaja lõpetamine Paide Vallimäel

Ilusad autod toodi vaatamiseks kodukandi lähedale, oleks olnud rumalus neid mitte uudistama minna - mulle meeldivad autod, eriti klassikalised ameerika muskelautosid, mida aga antud üritusel oli vaid käputäis. Nagu ma juba ette aimasin, olid enamus mikrobussid-vanid, koledad kandilised 70-80ndate masinad, modernsemad muskelautod ja 50-ndate uhked kruiserid. Tõelisi haruldusi ei olnud, aga ega neid eestis eriti ei leidu ka. Järgnevalt siis kuus minu lemmikut sellelt autode kogunemiselt ja kuus rokenrolli lugu mis neid autosid kirjeldaks!

Chevrolet Corvette C6

Corvette'id on iga aastakäiguga läinud järjest ilusamaks ja 2005. aastal saabunud C6 seeria oli esimene kus tutvustati lahtiseid esitulesid klapptulede asemel. Väga sportliku ja voolujoonelise kerega - Corvette on jäänud sellisele disainile praeguse ajani truuks tehes vaid üksikuid muudatusi. Tõenäoliselt pedaali tallates võimeline sõitma vägagi kiiresti!

Rokenroll lugu mis seda autot kõige paremini kirjeldab - The Monsters 'Speed Racer':

1974 Dodge Charger

1971-1974 aastatel toodetud Chargerid ei ole nii populaarsed kui varasemad, eriti 1969. aasta väljalasked, aga neil on enda võlu - hästi hoitud isendid näevad eriti ässad välja. Teatud värvikombinatsioonid, nagu näiteks roheline ja kollane ning hoolikalt valitud aksessuaarid võivad sellele masinale anda vägagi efektse välimuse. Antud isendil olid keretööd võrdlemisi heas korras, aga tõenäoliselt on masinal veel restaureerimistöid teha, sest puudusid sildid-märgid, iluliistud ja olid mõned pisikriimud-vead. Pruuni värvi võiks mõne metsikuma vastu välja vahetada.

Rokenroll lugu mis seda autot kõige paremini kirjeldab - Link Wray & The Wraymen 'Rumble':

1975 Ford Maverick

Üpris vihase välimusega Maverick, muskliautode hiilgeaeg oli hakanud vaikselt lõpule jõudma kui see mudel ilmus. Maverick oli tollal mõeldud odavautona ja ta müüs seetõttu päris hästi. Kuigi ta on võrreldav Mustangiga, ei ole Maverick muutunud muskliautode entusiasistide seas populaarseks valikuks. Fastback stiilis taguots ja viisakas välimus peaks andma custom ehitajatele palju huvitavaid ideid ja modifitseerimise võimalusi.

Rokenroll lugu mis seda autot kõige paremini kirjeldab - Guana Batz 'No Particular Place To Go':

1975 Plymouth Duster

Plymouth'i odav versioon muskelautost, konkurent Ford Maverick'ule, aga selle vahega, et Dusterit hinnatakse muskelautode fännide seas küllaltki kõrgelt. Dusterid olid eelkõige mõeldud ralliautodeks kruusa- ja dirt-träkkidele, neid oli kerge hooldada ja neid sai hõlpsasti ümber ehitada ja tuunida võimsamaks. Populaarne valik algajatele muskelautode ehitajatele. Näitusel oleval autol oli detailidele rõhku pandud, ka originaalkleepsud tolmupilve tornaadoga olid olemas.

Rokenroll lugu mis seda autot kõige paremini kirjeldab - Koffin Kats 'V8 Nightmare':

1977 Chevrolet Camaro

Efektse esi- ja tagaspoileriga Camaro, mis andsid autole üpris agressiivse välimuse. Värvivalik on autol hea, kuid see oli kuidagi liiga tuhm. Vajaks head värvi sära taastavat poleerimistööd? Kes teab. Mina lisaksin sellele autole rallitriibud, valget või musta värvi ja säravamad valuveljed.

Rokenroll lugu mis seda autot kõige paremini kirjeldab - Breakout 'Tornado':

1966 Ford Mustang

Ah, klassikaline Mustang. Väga hästi restaureeritud, väga puhas ja särav. Kõige legendaarsem muskelauto läbi aegade. Minu isiklikud lemmikud on muidu 1971-1973 aasta Fastbackid ja Bossid (sest nad näevad välja nii ägedad ja neil on itaallaste sportlik disain) aga klassikaline disain on ikkagi ajatu.

Rokenroll lugu mis seda autot kõige paremini kirjeldab - Road Runnah 'Road Runners':

Morning Tea Delights #1

Hommikuse rohelise tee kõrvale sai saateks valitud plaadiriiulist Gerry Mulligani ja Chet Bakeri koosmängitud kompositsioon nimega 'Song For An Unfinished Lady' live-versioon Carnegie Hall kontserdilt:

'Мелодия' 1983. aasta vinüülilt, mis sai soetatud Tartust, ülikooli raamatukogu kõrval asuvast Tiigi antikvariaadist. Džässmuusika coolness avaldub vinüüli pealt kõige ehedamini - aga see on vaid minu arvamus. Kui nõel oli jõudnud plaadi lõppu, oli veel natukene teed tassi sees, ja käsi ulatus kõige lähima seitsmetollise poole, milleks oli Eurythmics'i singel 'Sex Crime' ja sai valitud B-pool 'I Did It Just The Same':

Plaat leitud ühest Tampere kirbukalt - jah, ma olen igal võimalusel crate digger, aga mitte nagu hip-hop kommuunis sämplite pärast, vaid ikka lootuse pärast, et ehk leiab midagi eriti ägedat. Ja äge see plaat ongi - tänu sellele sain teada, et Eurythmics tegi 1984. aasta filmile, ahem, '1984' (George Orwelli raamatu adaptsioon) saundträki, mis aga filmis lõpuks peaaegu üldse ei kõlanudki, sest produtsendid arvasid seda lihtsalt mitte sobivaks. See 'alternatiivne' soundtrack on saanud omamoodi kultuse osaks, osad kiidavad seda taevani ja nimetavad seda omal ajal valesti arusaadud klassikuks, mõned aga peavad seda ebavajalikuks etapiks Eurythmic'si diskograafias. Igatahes Annie Lennoxi soul-muusikast mõjutatud vokaal selles loos on tõeline killer.

From Rivera's Groove Box #34: Gunnar Graps And Magnetic Band - Odüsseuse Eksirännakud

Pärast hommikust rohelist teed läksin plaadiriiuli poole ja korrastasin enda 'Мелодия' sektsiooni. Palju eesti muusikat, mõned vene kangelased, tundmatud nõukogude-sovieti bloki bändid, üksikud lääne esitajad keda arvati piisavalt sündsaks meie rahvale tutvustamiseks... Sõrmede vahele jäi Gunnar Grapsi & Magnetic Band'i 'Roosid Papale'. Ma ei kuula eriti palju eesti muusikat, see on tõesti mu nõrgimaid külgi muusika tundmise valdkonnas, aga kui peaksin nimetama enda lemmikuma eestikeelse laulu, oleks see just Grapsi (algselt lindistatud bändi Ornament poolt) 'Odüsseuse Eksirännakud'. 

Plaadi 'Roosid Papale' leidsin paar aastat tagasi maalt ühe kapi taga koristamise käigus. Kuidas see küll sinna sattunud oli, ma ei ole kindel. On mälestused kuidas kunagi sai õdede ja tädipojaga ilusal sügispäeval õues puulehti riisutud, saateks mängis Grapsi plaat 'Põlemine' lakast leitud vana grammofoni pealt - sellised hullud lapsed me juba kord olime! Aga 'Põlemine' sai ilusti tagasi plaadiriiulile toodud. Igatahes 'Roosid Papale' plaadi leidmise puhul oli mul eriti hea meel plaadil leiduva 'Odüsseuse Eksirännakud' üle. See laul ja see kuidas see on kokku mängitud on lihtsalt imeline! Graps ja temaga koos töötanud muusikud olid geeniused - see rokikas džäss-fusion lugu oli ju sisse mängitud sovietiaegsete instrumentidega, kuigi kuidas selleaegsel lindistusel rhodese klaver kõlas, on ikka tõeline ulme. Olen kuulnud jutte kuidas eesti muusikud tollal müüsid maha terve korteri Tallinnas, et saaks osta seda elektroonilist klaverit või mõnda muud lääne pilli. Hullumeelne, mida kõike on tehtud armastusest muusika vastu!

Minu koopia sellest plaadist on natuke kannatada saanud. Nühkides plaati taanis toodetud AM spetsiaalse puhastusvedelikuga sai plaadi gruuvid nii puhtaks, et plaat on kuulatav, kuigi mõningate popsude ja krapsudega. Enne kui jõudsin enda lemmiklooni, kuulasin läbi ka laulu nimega 'Meie Teisikud' ja mulle tuli suureks üllatuseks, et Graps ja bänd on loo sisse pannud tribüüdiks Led Zeppelini kurikuulsa teremiini ja Robert Palmeri ähkimise koha loost 'Whole Lotta Love'.

Mind blown.

From Rivera's Groove Box #33: Tanl Mtslu - From Chicago To Detroit

:shameless self-plug: shameless self-plug: shameless self-plug:

Veidi omaloomingut, 'arvutimuusika' - kodus, täielikult arvuti taga tehtud, lootusetult aegunud DAW (digital audio workstation ehk rahvakeeles muusika tegemise programm) programmiga FL Studio. Ei ole uhket stuudiot ega toatäis süntesaatoreid ja helitehnikat, vabandust kui murran vaimusilmas tekkinud kodumuusiku kujundi illusiooni. Muidugi mulle meeldiks teha muusikat ehtsa rauaga, mulle üldiselt meeldivad muusikainstrumendid ja helitehnika. Lihtsalt, hetkel ei ole vahendeid, et teha seda muusikat mis mulle meeldib reaalsete muusikainstrumentidega. Samas, võib-olla ongi parem, kui ehtsat kola ei ole - kui huvi muusika tegemise vastu raugeb, ei oleks nii kahju kui asjad seisma jääksid. Selles mõttes on muusikaprogrammid ja virtuaalsed instrumendid mugavamad kasutada. Teisest küljest, niikaua kui ei pane kätt külge füüsilise kujuga pillidele, ei saa ükski produtsent ennast ealeski muusikuks nimetada. Aga ega ma ei ole seda kunagi teinud ka. Ma olen ainult tõsine muusika huviline.

Mõtlen vahest, et miks üldse proovisin ise midagi muusikale enam-vähem sarnast luua? Põhjuseid on palju. Kindlasti oli huvi selle vastu - olen loominguline inimene ja mul on alati lennukad ideed igasuguste asjade suhtes. Miks siis mitte väljendada ennast läbi helide loomise kunsti. Tahtsin õppida tundma enda lemmikmuusika žanri, house muusikat, paremini. Püüdes luua ise seda muusikat, õppisin selle kohta palju uut mida ma enne ei tajunud - näiteks seda, et house muusika komponeerimisel on teatud reeglid millest on soovitatav kinni hoida. Veel üheks põhjuseks, miks proovisin ise muusikat luua, oli see, et ma ei olnud enam rahul uuema elektroonilise tantsumuusikaga. Kõik tundus olevat nii igav! Mis siis muud üle jäi - kus viga näed laita, seal mine ja aita! 

Arvasin tõesti, et olen paremaks suuteline, kui enamik avaldatavast klubimuusika käkkidest. Mõnes mõttes on mul õigus olnud - vastukaja on olnud hea. Kriitika on olnud konstruktiivne. Põhiviga tundub olevat see, et ma ei ole muusik ja ei tunne muusikateooriat ega komponeerimise põhialuseid, ega ka noote piisavalt hästi, et välja tulla millegiga tõeliselt üle mõistuse ägedaga. Meloodiad jäävad lahjaks - liiga tagasihoidlikud, ei ole piisavalt välja ehitatud. Vabanduseks võin vaid öelda, et paljudel teistel arvutimuusikutel on palju monotoonsemad ja repetiivsemad muusikapalad. Kokkuvõtvalt ütlen, et seni olen teinud muusikat ainult sellepärast, et ma seda armastan. See on minu ood, austusavaldus muusikale, minu tõelisele muusale. Ja kavatsen talle teha kummardusi ka edaspidi, kui jätkuks ainult aega, sest muusika tegemine on üks kõige aeganõudvamaid tegevusi mida hobina pidada!

Lugu ise on acid house stiilis, võib märgata kergeid mõjutusi klassikalisest Chicago ja Detroit haussist. Vastukaja soundcloud'is on olnud üllatavalt positiivne. Loo teine pool kõlab nii teistmoodi sellepärast, et esimene pool sai tehtud kevadel, enne heinategu ja teine pool lõpetatud pea kaks ja pool kuud hiljem, nüüd varasügisel!

Kes ei ole kunagi acid house'i kuulanud, siis neil võib tekkida migreen nende pinisevate TB-303 süntesaatori helide vastu, kuulake parem Patrice Rushen'it, tõeliselt andekat muusikut selle jura asemel siin:

From Rivera's Groove Box #32: Azymuth - Jazz Carnival

Kuidas ära tabada millisesse žanri mingi lugu langeb? Kui on tegemist väga žanripõhise stiilipuhta muusikaga, siis on see ülesanne väga lihtne. Eriti kerge on identifitseerida neid lugusid mis ei julge murda enda žanri piiridest välja ja jäävad seetõttu enda žanri reeglite range järgimise tõttu ideeliselt vägagi piiratuks. Ühe sõnaga - igavad! Eks kõige paremad muusikapalad on tihti peale need lood mis laenavad mõjutusi mitmetest teistest žanridest - niimoodi on võimalik muusikaliselt edasi areneda ja võib-olla panna aluse mõnele uuele alažanrile!

Kas on üldse oluline jagada neid eriti raskelt kategoriseeritavaid bände, laule ja muusikat kindlatesse žanridesse? Einoh, muidugi ei ole see väga oluline... ah, keda me lollitame! Meile melomaanidele meeldib seda lausa fanaatiliselt teha! Aga vahest on keeruline, lausa võimatu panna mõnda lugu mingite kindlate piiride vahele.

Võtame näiteks Azymuth'i 'Jazz Carnival'i: 

Tegemist on jazz-funk looga. Aga kas ikka on? Peab ju olema, Azymuth on ju jazz-funk bänd! 'Jazz Carnival' oli väga populaarne 70-ndate lõpu ja 80-ndate algusaastate maa-aluste diskoteekide hitt - kas see teeb sellest loost diskoloo? Olen näinud seda lugu toodud näitena varasest Hi-NRG muusikažanrist. Ei ole võimalik! See on ju... džäss! Aga oma kiire tempoga ja süntesaatoritega omab ta ka Hi-NRG elemente. See muudab 'Jazz Carnival'i diskokaks küll. Kas see lugu võiks olla üks jazz-fusion väljendusviisidest? Minu sisemine vaist ütleb, et 'Jazz Carnival' on jazz-funk lugu, mille eriline segu brasiilia-ladina rütmidest, elektroonilistest süntesaatoritest, jazz-fusion mõtteviisist ja diskomuusika elementidest on teinud sellest loost tantsumuusika klassiku. Seda lugu on nimetatud ka üheks proto-house looks, ehk house-muusika üheks varaseks inspiratsiooniks. 'Jazz Carnival' on võib-olla tõesti žanrilt jazz-funk lugu, aga me ei saa selles liiga kindlad olla - see on lihtsalt liiga hea, et olla ainult üks asi.

From Rivera's Groove Box #31: Animotion - Obsession

Mainisin seda lugu korra juunikuu blogis 'History Of House Music: Hi-Energy & Italo Disco' - aga arvan, et see lugu väärib eraldi sissekannet! Algselt ilmus 'Obsession' laulukirjutajate Holly Knight ja Michael Des Barres sulest, kes kirjutasid ja laulsid selle sisse filmile 'A Night In Heaven', kuid seda ei pannud keegi tollal tähelegi. Suurima tõenäosusega sellepärast, et loo esitamisel puudus särtsakus. Animotion võttis selle materjali kätte ja laulis selle aga 80-ndate meeldejäävamaks tantsulooks (ühtlasi ka nende ainus hitt). Laul langeb žanrilt New Wave sündipopi alla, aga omab ka Hi-Energy elemente - ei ole vale ka öelda, et tegemist võiks olla ühe proto-house looga, sest ilmumisaeg langeb esimeste Chicago house lugude perioodi. Igatahes DJ Sneak jumaldab seda lugu - ühest vanast Muzik ajakirjast on tal selle loo kohta öelda järgmist: 'järjekordne 80-ndate lugu mis pakitseb emotsioonidest ja mida võib mängida igal peol. Kõik teavad ja armastavad seda laulu. Meenutab oma olemuselt Yazoo lugusid. Paljud moe-šoud kasutavad seda lugu' (Do Us A Tape, DJ Sneak, Muzik 2003 veebruar)

Ah, kõrvalmärkusena - Animotioni lauljanna on tegelikult ilus naine, kuigi tal on videos vilets meik ja halb soeng mis jätab tema suured kõrvad liialt esiplaanile. Aga tumeda parukaga Cleopatra rollis on ta see eest palju parema välimusega. Ja muidugi suureks plussiks hea keha ja kenad bijongad.

From Rivera's Groove Box #30: White Lotus Society - Space Cadillac (John Larner's Sunday Drive Mix)

Oleks mul küll enda isiklik Kosmose Cadillac. Kosmose Cadillac - noh, nagu tavaline 1959. aasta Cadillac Eldorado, oma tiivulise taguotsaga, kuldset värvi, ainult selle eripäraga, et ta oleks võimeline avakosmosesse edasi ja tagasi lendama. Hüppaks istmesse, kinnitaks turvavöö, süüde käima, käik sisse ja start! Teeks tiiru meie päikesesüsteemile peale, sest miks ka mitte? Läheks mängiks golfi Merkuuri peal, sealsed tasased väljad peaksid selleks sobima. Tšekiks Veenuse kuumi beibesid - tiitel 'Päikesesüsteemi kuumim planeet' peab ju kuidagi ennast ära õigustama. Otsejoones edasi Marsile, paneks Curiosity kaamera ette paar kummist mänguämblikku. Niisama, pulli pärast. Sõidaks läbi asteroidide vöö ja püüaks siis mõne paraja suurusega kivikamaka kinni ja topiks pagasnikusse meeneks. Vaataks üle Jupiteri tohutu mittekunagivaibuva igavese keeristormi, teeks mõned pildid. Korjaks jääkuubikuid joogi sisse Saturni jäätükkidest koosnevatest rõngastest. Uraanil laseks välja Kosmose Cadillaci masti ja purjed ja naudiks kuni 900 km/h tuuleiile. Purje abil saab vajaliku kiiruse, et jõuda Neptuunini ja imetleda tema ookeanisinist värvikuma. Järgneb pikk sõit pimedale Pluutole, kus kuuldavasti toimuvad päikesesüsteemi kõige vingemad reivid. Mis iganes ka ei juhtu, peab vaatama ette, et mitte väljuda Päikesesüsteemi piirialadest, sest seal ei leidu ühtegi tanklat kus saaks Kosmose Cadillaci tankida - et jõuda ohutult tagasi maale muidugi.

Awesome Video Game Music: Cynthia Harrell - Snake Eater (Metal Gear Solid 3: Snake Eater)

Milline James Bondi filmide tunnuslaul on kõige parem? Kui välja arvata Madonna 'Die Another Day' -kõik on head. Lohutuseks võib öelda, et 'Die Another Day' filmi algus on minu arvates üks parimaid, aga sealt edasi... oi-oi, ei ole midagi imestada et filmiseeriale tehti uus algus 'Casino Royal'i näol. 'Die Another Day' oli täielik käkk! Kahju, et see Pierce Brosnani viimaseks Bondi filmiks jäi. Niipalju ütlen, et minu lemmik Bondi-film on 'The Living Daylights' ja lemmik tunnuslugu on Gladys Knights'i 'License To Kill' - aga mitte sellest ei taha ma seekord rääkida.

James Bondi filmide tunnusmuusika on olnud nii mõjukas, et sellise moega laule ja muusikat on püütud jäljendada mitmeid kordi teistes filmides, arvutimängudes ja igasugustes muusikaprojektides. Aga milline laul võiks olla see kõige parem Bondi tunnusmeloodiate kloon?

Julgen väita, et videomängu 'Metal Gear Solid 3: Snake Eater' tunnusmeloodia, mis on sisse lauldud Cynthia Harrelli poolt, on heaks kandidaadiks. Ma ei ole ühtegi Metal Geari uuemaid mänge mänginud peale 1998. aasta 'Metal Gear Solid'it, aga ma olen vaimustuses nendest klippidest mis juutuubi üles laaditud on uuematest mängudest. Väga muljetavaldavad - olen otsustanud, et tulevikus soetan endale mõne PS konsooli ja kõik need mängud ning mängin need läbi. Siin ei ole häbeneda midagi, Metal Gear seeria mänge peetakse ühtedeks parimateks mängudeks läbi aegade. Eriti muljet avaldavad mulle 'Snake Eater' ja 'Guns Of The Patriots' videomaterjal. Vau! Nagu interaktiivsed filmid! Fantastilised stoorid ja suurepärased tegelaskujud. Pole ime, et sellest seeriast tahetakse ehtsat Ollivuudi filmi teha.

From Rivera's Groove Box #29: Etienne De Crecy - Prix Choc

Ah, Prantslaste enda oma hauss - French House, või 'The French Touch', ehk Prantsusmaalt pärit filterdatud funky ja disko puudutustega elektrooniline tantsumuusika. See alažanr sai alguse 90-ndate keskelt ja muutus globaalseks fenomeniks selle kümnendi lõpupoole. Tuntumad nimed on Daft Punk, Thomas Bangalter, Stardust, Le Knight Club, Alan Braxe, DJ Falcon, Cassius, Bob Sinclar, Sebastian Leger, St. Germain, Benjamin Diamond, Modjo, Alex Gopher, Demon ja Etienne De Crecy paljude teiste hulgast. Kõige kuulsam näide on muidugi Daft Punk (kes siis veel...). Aga enne kui Bangalter ja Guy-Manuel Prantsuspärase house muusika laiemalt tuntuks mängisid, oli näiteks Etienne De Crecy ja tema lugu 'Prix Choc'. 1997. aastal oli Daft Punk rohkem toore Chicago house mõjutustega, aga 'Prix Choc' on puhas deep ja funky house segu. Selle sügava, rütmirikka paksu heli on see lugu saanud Grant Green'i džäss loost 'Hurt So Bad', mida Etienne De Crecy sämplib:

From Rivera's Groove Box #28: Neon Heights Feat. Zoe Johnston - Are We Thru (Larry Heard's Midnight Club Mix)

Ma nägin viga ja ma parandasin selle. Ei kusagil ülemaailmses internetiruumis ei olnud võimalik kuulata Larry Heard'i remiksi Neon Heights'i loole 'Are We Thru'. Õigemini, üks versioon oli, aga see ei olnud 'Midnight Club' remiks. Mis mul siis üle jäi kui see ise Youtube'i üles laadida, sest patt oleks maailmal vabalt mitte kuulamiseks lasta ühte parimat deep house lugu mida mina tean! Seda ei ole siiani digitaalsel kujul avaldatud, aga küll Glasgow Underground oma kataloogi digitaliseerimisega sinna kunagi jõuab. Ühtlasi, mõtlesin et peaks midagi enda juutuubi kanalile lisama, sest minu laaditud The Rurals videol on tekkinud pea 200 vaatamiskorda ja mulle on tekkinud subscribe'reid! Seda ma küll ei oodanud, tahtsin lihtsalt Youtube'i üles laadida midagi mida seal ei olnud. Aga tore kui inimestele meeldib!

Ma ei oleks seda lugu vist kunagi avastanud, kui ei oleks kahtluse peale 'et see vinüül võib ehk olla eriti äge, sest tegu on ju Larry 'Mr. Fingers' Heard'iga' seda plaati kasutatud kujul soetanud. Veel üks põhjus, miks vahest võib vinüülplaate endale lubada - paljud lood ei ole veel digitaliseeritud ega ei saagi omandada muudmoodi.

From Rivera's Groove Box #27: Lil' Louis & The World - French Kiss

Lil' Louis oli 80'ndate lõpuks üks kõvemaid nimesid Chicago linna klubimaastikul, seda tänu sellele, et tegemist oli andeka produtsendi, diskori ja klubiomanikuga. Tänu sellele, et ta juhatas täitsa enda klubi, 'The Future', kus toimusid ühed suurimad Chicago house peod (väidetavalt kuni 5000 inimest, aga ma arvan, et see number on ülepaisutatud, nagu enamus Chicago legende) sai Lil' Louis kergelt enda produktsioonid ülelinnalisteks klubihittideks mängida. 'Frequency' ja 'How I Feel' olid üle keskmise trummimasina paugutamisrajad, 'Video Clash' oli Marshall Jeffersoni hüljatud demo, aga 'French Kiss' on just lugu mis tegi Lil' Louis nime ülemaailmselt klubmaastikul tuntud nimeks. Võrreldes teiste samal ajal ilmunud house lugudega, on tegemist väga kvaliteetse produktsiooniga - muusika kõlab näiteks rohkem nagu Detroit techno, kui Chicago house. Aga ega see lugu just sellepärast kuulus ei ole. Kui see pea kümneminutiline lugu on kuskil kolmveerand jagu lõpu poole jõudnud, hakkavad kõlama naisterahva sensuaalsed oiged, mis muutuvad järjest intensiivsemaks. Muusika samal ajal hakkab järjest rohkem aeglustuma, samas kui oiged ja ähkimine muutuvad kiiremaks ja valjumaks. Selle aktsiooni tipphetkel muusika peatub, ja kõik mis on kuulda on vaid naisterahva orgasm... Pärast seda jätkub lugu endises tempos. Originaalkujul mängiti seda lugu raadiotes harva, selleks olid teised 'lahjendatud' versioonid. Isegi mõnes tolleaegses tantsuklubis oli see lugu liiast - profiilikas produtsent ja DJ Frankie Bones lasti näiteks enda New Jersey koduklubis selle loo täispikkuses mängimise eest tulivihase klubiomaniku poolt lahti. Tõtt öelda, ma arvan et see lugu kõlab instrumentaalselt paremini, aga siis ei räägiks ju keegi sellest! Pean tunnistama, et siiamaani olen seda lugu ainult kõrvaklappidega kuulanud.