Lil' Louis oli 80'ndate lõpuks üks kõvemaid nimesid Chicago linna klubimaastikul, seda tänu sellele, et tegemist oli andeka produtsendi, diskori ja klubiomanikuga. Tänu sellele, et ta juhatas täitsa enda klubi, 'The Future', kus toimusid ühed suurimad Chicago house peod (väidetavalt kuni 5000 inimest, aga ma arvan, et see number on ülepaisutatud, nagu enamus Chicago legende) sai Lil' Louis kergelt enda produktsioonid ülelinnalisteks klubihittideks mängida. 'Frequency' ja 'How I Feel' olid üle keskmise trummimasina paugutamisrajad, 'Video Clash' oli Marshall Jeffersoni hüljatud demo, aga 'French Kiss' on just lugu mis tegi Lil' Louis nime ülemaailmselt klubmaastikul tuntud nimeks. Võrreldes teiste samal ajal ilmunud house lugudega, on tegemist väga kvaliteetse produktsiooniga - muusika kõlab näiteks rohkem nagu Detroit techno, kui Chicago house. Aga ega see lugu just sellepärast kuulus ei ole. Kui see pea kümneminutiline lugu on kuskil kolmveerand jagu lõpu poole jõudnud, hakkavad kõlama naisterahva sensuaalsed oiged, mis muutuvad järjest intensiivsemaks. Muusika samal ajal hakkab järjest rohkem aeglustuma, samas kui oiged ja ähkimine muutuvad kiiremaks ja valjumaks. Selle aktsiooni tipphetkel muusika peatub, ja kõik mis on kuulda on vaid naisterahva orgasm... Pärast seda jätkub lugu endises tempos. Originaalkujul mängiti seda lugu raadiotes harva, selleks olid teised 'lahjendatud' versioonid. Isegi mõnes tolleaegses tantsuklubis oli see lugu liiast - profiilikas produtsent ja DJ Frankie Bones lasti näiteks enda New Jersey koduklubis selle loo täispikkuses mängimise eest tulivihase klubiomaniku poolt lahti. Tõtt öelda, ma arvan et see lugu kõlab instrumentaalselt paremini, aga siis ei räägiks ju keegi sellest! Pean tunnistama, et siiamaani olen seda lugu ainult kõrvaklappidega kuulanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar