Heina niitmine traktoriga on nii nüri töö. Ega eriti ei kannata seda tööd viimasel ajal teha, paar tundi ja juba lähevadki heinatolmu täis hambad risti ja vägisõnad lahkuvad huultelt järjest tihedamini. Üks võimalus meelt üleval hoida oleks muusika kuulamine. Aga kus sa sellega, traktori ja niidumasina müra tõttu ei kuule mitte mõhkugi, Lahenduseks on summutavad kõrvaklapid, ja nende alla siis omakorda väikesed kõrvaklapid, kuid sellega tekib üks väike jama - ei kuule jälle mis häät masinad teevad, kas kõik on ikka korras. Nimelt saab kõige paremini aru, kas kõik on tip-top, selle järgi mis müra masinad parasjagu teevad. Viimasel ajal eriti muusikat traktoris ei ole kuulanud, kuigi tuleb meelde, et paar aastat tagasi kuulasin heina niites isegi Frank Zappa 'Hot Rats' albumit. Ma ei ole eriti kindel kas rokikas džäss põllu peale kõige paremini sobib. Õigeks motivatsiooniliseks põllumehe muusikaks olgu ikka kantri.
Minu lemmikuks kantrilauljaks on kindlasti Patsy Cline. Ühtlasi oli ta ka esimene kantriartist kes mulle tõsiselt peale läks. Mis seal imestada, tegemist on ju kõigest ühe parima naislauljaga läbi aegade, kelle häälele ei ole siiamaani keegi teine ligilähedalegi saanud. Patsy Cline'i vokaal oli lihtsalt nii emotsionaalselt väljendusrikas ja tema laulud kõlasid alati nii südantlõhestavalt. Ah et kui südantlõhestavalt? No nii südantlõhestavalt nagu kassipoja nutt kui too koduaias lillepõõsaste vahele ära eksib. Või nii südanlõhestavalt kui FHM 2013. aasta seksikaim naisolend Mila Kunis teataks, et ta oleks täislesbi.
Patsy Cline'i lugusid on kurb kuulata ka sellepärast, et ta suri kõigest kolmekümne aastaselt oma karjääri tipul lennuõnnetuse läbi. Siiski, minu jaoks on tegemist ühe vähese naislauljaga, kelle laulud kõlavad just nii nagu ta laulaks neid otse minule, kuulajale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar