Kirjutasin hiljuti Discogs lehele lühiarvustuse 'Dreams & Frequencies' plaadi kohta, et see on minu arust üks kõige halvemaid house plaate mis eales kellegi poolt kokku pandud. Võib-olla ma liialdasin ning ehk oli see esimene ehmatus nii suur kui seda kogumikku kuulasin. Sellel plaadil on kiirelt kokku pandud mitte eriti inspireerivad igavad 90ndate alguse tüüpilised house lood. Produktsioonikvaliteet on täiesti masendav - tühjad biidid, halvad sämplid, liiga repetiivne ja kogu kraam sellel plaadil kõlab nagu tollase house muusika paroodia! Ma ei ole tõesti nii halba house lugu kuulnud kui Toots & Roots 'Hello' näiteks. Ma ei saa öelda selle kohta näiteks juust, sobivam oleks öelda juustukreem. Lood sellel plaadil on kokku pannud stuudioprodutsendid, kellest üks - Steve Mac - läks edasi Suurbritannia üheks suurimaks popmuusika produtsendiks. House muusika on nagu Roger Cormani filmid (legendaarne B-filmide tegija) - sealt on palju tarkuseterakesi omandada, et saada hiljem efektiivseks muusikaprodutsendiks kes vorbib siis ühe hiti teise järel (James Cameron oli näiteks Roger Cormani õpipoiss). Lihtsalt kõik ei pea seda rada käima kuigi näiteid jagub!
Aga põhjus miks ma räägin kompilatsioonist nimega 'Dreams & Frequencies' - Gems For Jem 'We're On The Move'. Selle loo pärast ma selle vinüüli üldse ostsin. See lugu päästab selle plaadi täielikust häbist, sest tegemist on suurepärase 90ndate alguse garaaždžämmiga. Sobib preaguse garaaži revival'iga väga hästi kokku ja hea kuulajaid üllatada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar