History Of The Remix: Natukene Remiksi Ajaloost

Tänapäeval teavad vist kõik muusikakuulajad mis asi on remiks ja mida see endast kujutab. See on meid ümbritsevas muusikastseenis nii levinud ja remiksitud versioonid populaarsetest lauludest kõlavad nii raadios kui ka televisioonis. Aga kui keegi kahtleb, kas ta on sellisest nähtusest nagu 'remiks' õigesti aru saanud, siis teeme puust ja punaseks veelkord ette: remiks on alternatiivne versioon mingist laulust või muusikalisest kompositsioonist mis on selle originaalversioonist erinev. Remikse leidub peaaegu igas muusikalises žanris, kuigi kõige levinumad on nad elektroonilises tantsumuusikas. Remiksija ülesanne on täielikult ümber teha ja uuendada talle antud muusikaline heliteos kasutades kõiki võimalusi mis tal selleks olemas on. Tal on oma voli muuta ümber erinevaid musikaalseid komponente originaalversioonis - seda võib ta teha kasutades originaaloo enda osi, vastavaid arvutiprogramme, muusikainstrumente ja erinevat stuudiotehnikat. Võib öelda, et remiksi enda eesmärk on muuta originaallugu ümber, sobitamaks ta mõnda teise muusikažanri või lihtsalt muuta loo kõla ümber mõne teise keskkonna jaoks, näiteks klassikaline muusika modernsesse tantsumuusika stseeni sobivamaks.

Remikse on väga palju, mõned neist on väga head, aga väga palju on ka keskpäraseid või viletsamaid remikse, ja see on tavaliselt sellepärast, et remiksija visioon on olnud väga lahja või originaallugu ei saa lihtsalt üle trumbata.

Kõige kuulsamateks remiksideks läbie aegade võiks nimetada näiteks Patrick Cowley 15 minutilist remiksi Donna Summeri hitist 'I Feel Love' või Armand Van Heldeni täielikku ümbertöötlust Tori Amose laulust 'Professional Widow'.


'Honey Bring It Close To My Lips'

Aga kas teid ei huvitaks näiteks küsimus, et milline oli kõige esimene remiks mõnest muusikalisest kompositsioonist ja kes võis selle taga olla? Elektroonilise tantsumuusika ajaloo huvilisena on see minu arust väga huvitav ja ka oluline küsimus, kuid vastus sellele küsimusele ei ole sugugi nii lihtne.

Remiksi juurteks võiks nimetada avant garde muusika ühte alažanri nimega musique concrete, mis kujutab endast lindistatud helide taasesitamist ja manipuleerimist. Uute muusikaliste kompositsioonide komponeerimisel on kasutatud ohtralt magnetofonlintide korduva taasesitamise tehnikat – seda kunsti nimetatakse tape loop'ide kasutamiseks ja see on sämplimise eelkäijaks. Sellise uue tehnika loojaks peetakse eksperimentaalset muusikut ja komponeerijat Pierre Schaefferit, kes alustas enda esimeste eksperimentaalsete heliteostega 1940. aastatel. Lisaks eelsalvestatud muusikale lisandus hiljem musique concrete manipuleerimistehnikate juurde ka muusika loomine ja muutmine elektrooniliste vahenditega. Seetõttu on musique concrete ehk konkreetsel muusikal oluline roll elektroonilise muusika arengus. Lisaks Pierre Schaefferile olid musique concrete olulisemate esindajate seas ka komponeerijad John Cage, Pierre Henry ja Terry Riley.

Tegemist on musique concrete ooperiga!

Kuid valdavalt oli konkreetne muusika siiski helide manipuleerimine ja teadlikult juba olemasoleva muusikalise kompositsiooni täielikku ümbertegemist ei sattunud ette tihti. Seda võiks põhjendada komponeerijate sooviga luua siiski uusi heliteoseid kasutades kõigest klippe teistest teostest, mitte lihtsalt ümber tõlgendada juba olemasolevat heliteost millel oli oma eesmärk juba olemas.

Siiski, on olemas näiteid, kus konkreetse muusika komponeerijad kasutasid klippe popmuusikast, luues niimoodi tõeliseid audioeksperimentaalseid virvarre, mis kõrvadele mõjuvad vägagi raskelt. Üheks näiteks võiks nimetada järjekordse musique concrete esindaja John Tenney kollaazi aastast 1961. mis põhineb Elvis Presley laulu 'Blue Suede Shoes' manipuleerimisel:

Skrillex? Amatöör

Võib-olla oleks paremaks näiteks Terry Riley versioon Harvey Averne'i laulust 'You're No Good'. See 20 minutiline algeline ümbertöötlus on saavutatud magnetofonlindi lõikumise-kleepimise ja varase Moog süntesaatoriga. Idee selle ümbertöötluse taga on taasesitada selle maheda r&b loo parimaid kohti üha taas ja taas - sama idee peitub ka tänapäevastes remiksides ja re-edit ümbertöötlustes. Olgu öeldud, et Moog süntesaatori katsetused selles loos on sama närviajavad kui biitli George Harrisoni omad legendaarselt magedas 'Electronic Sounds'is.

PALUN KERIGE VIDEO ALGUSEKS 2:40! SEE MOOG SÜNTESAATORI MÜRA ON TÕESTI ÕUDNE! 

Need eksperimentaalsed heliteosed ei olnud ka kommertsiaalselt saadaval, vaid eksisteerisid piiratud kujul magnetofonlintidel. See aga ei kehtinud 1956. aastal ilmunud Buchanan & Goodman laulu 'The Flying Saucer' puhul - see 18 erinevast lauluklipist ja lavastatud uudiste reportaažidest (mis rääkisid ründavast lendavast taldrikust) koosnev kompositsioon jõudis Ühendriikide muusikaedetabelis tervelt kolmandale kohale. 'The Flying Saucer' on tehnilises mõttes mashup ehk muusikaline kompositsioon mis koosneb mitmest teisest muusikateosest.

How do you dance something like this to?

Tänapäevasele remiksile kõige lähedam eelkäija on küllaltki üllatuslikult pärit hoopiski reggae muusikast, seda nimelt mõistete 'dub' ja 'versioon' näol. Jamaikal konkureerisid 1960-ndatel aastatel omavahel erinevad peorühmitused koos mobiilsete helisüsteemidega ehk 'sound system'itega. See kujutas endas ette tavaliselt tohutuid kõlarite ja live-esinemiste jaoks vajalikke helisüsteeme mida võimendati läbi generaatorite ja tihtipeale oli kogu krempel mahutatud veoauto kasti peale. Nendel 'sound system'itel ei mängitud live bändimuusikat, vaid muusikat otse plaatidelt. Võiks öelda, et diskor, ehk 'selector' oli nendel pidudel kuningas. Plaatide valija pidi teadma mis plaate mängida, et rahvas käima tõmmata. Eriti käis peopublikule peale uudsed plaadid mida nad ei olnud veel kuulnud ja mida teistel konkureerivatel saundsüsteemidel ei olnud. Just selle vajaduse järgi tekkisid niinimetatud dubplate'id ehk ainulaadsed otse stuudios valmistatud ja atsetaat-toorikule pressitud plaadid muusikaga mis olid spetsiaalselt mõeldud saundsüsteemidele ja nende diskoritele. Eriti populaarseks kujunesid instrumentaalsed versioonid populaarsetest lauludest mida hakati kutsuma 'versioonideks' ja millest kasvas välja selle professionaalselt valmistatud stuudioversioon ehk 'dub'. Kuna enamik nendest kompositsioonidest pressiti atsetaatplaatidele, kulusid need väga kiiresti ära ja seetõttu on väga raske leida see kõige esimene 'versioon' mõnest tuntud reggae hitist. Raamat 'Last Night A DJ Saved My Life' nimetab üheks varasemaks näiteks Lee Perry & The Dynamites loo 'Hold Down' instrumentaalset versiooni aastast 1965 kus vokaalid olid asendatud saksofonisoolodega mis jäljendasid laulmist (http://www.youtube.com/watch?v=StpVLgmCVvs). Teiseks näiteks võib tuua The Paragons 'On The Beach' ühte versiooni (http://www.youtube.com/watch?v=JR6G0bzqYSE), kus üks Treasure Island stuudio töötaja nimega Byron Smith valmistas ainulaadse testpressi kus ta oli unustanud laulus vokaalid üles keerata. Selle 'äparduse' andis ta ühele prominentsele saundsüsteemi diskorile Ruddy Redwood'ile kes rahva nõudmise peale mängis plaati nii mitu korda kuni see hommikuks täielikult ära kulunud oli. See oli see hetk, kus kõik hakkasid stuudiotes enda 'versioone' looma ja see oli ühtlasi ka 'dub' muusika sünnihetk. Kõige esimesi 'versioone' on aga füüsilisel kujul võimatu leida, sest nende testpressid ei ole säilinud.

Üheks kuulsamaks dub meistriks sai helitehnik Osbourne Ruddock hüüdnimega King Tubby kes lõi palju selliseid ainulaadseid dub lugusid populaarsetele saundsüsteemi pidudele. King Tubby ametlik diskograafia algab aga palju hiljem 1974. aastast kui ta tuli koos Lee Perry'ga välja tõeliselt teedrajava plaadiga 'At The Grass Roots Of Dub'. King Tubby poolt on produtseeritud üheks kõige puhtamakujuliseks dub'iks peetavat Augustus Pablo lugu 'King Tubby Meets Rockers Uptown':

Põhineb Jacob Milleri laulul 'Baby I Love You So'

Kokkuvõtvalt võiks väita, et 'dub' ja 'versioon' on tänapäeva remiksi eellane, aga see on alles sissejuhatus küsimusele, kuidas tekkis tänapäevane remiks.

Tänapäeva remiks sündis 1970-ndatel disko kuldajastul. täpsemalt öeldes 1974. aastal New York'is. Tom Moulton oli noor diskomuusika huviline, kes märkas, et tantsupõrandale jääb lühikestest raadioeetri jaoks tehtud diskolugudest väheseks ning ta otsustas midagi selle peale ette võtta. Lahenduseks oli laulude lõikumine ja kleepimine magnetofonlindil eesmärgiga pikendada diskolugude parimaid rütmikohti. See oli aeganõudev töö - 45 minutiline raalilint võrdus 80 tundi lindi lõikumist ja kleepimist, kuid see kõik tasus tantsupõranda hullutamiseks kuhjaga ära.

Üsna pea anti Tom Moultonile võimalus ennast tõestada stuudios, kus ta pidi kolmeminutilise BT Express tantsuka funk laulu 'Do It (Til' You're Satisfied)' venitama kuueminutiliseks. Ta venitas loo pikemaks, pikendades selle rütmisektsioone ja muutis omakorda loo struktuuri. Bänd vihkas seda versiooni. Kui see aga 'Soul Train' saates populaarseks osutus, ütlesid bändi liikmed, et just nemad lindistasidki algselt selle loo niimoodi. Tom Moulton oli kergelt öeldes natukene pettunud, kuid see remiks tegi temast nõutud mehe diskomaastikul ja niimoodi tulid paljud diskohitid välja Tom Moultoni produtseeritud diskoritele mõeldud pikemate remiksitud versioonidega (kõige kuulsam on neist ehk MFSB 'Love Is The Message').

Lisaks tänapäevase remiksi prototüübi leiutamisele aitas Tom Moulton kaasa ka kaheteistkümne tollise vinüülsingli tekkele - see juhtus läbi õnneliku juhuse, kus üks tema remiks pressiti seitsmetollise vinüültooriku asemel suuremale 12 tollisele toorikule, kuna stuudios olid parasjagu teised formaadid otsas. Tulemus oli nii hea, et edasised testpressid ilmusid valdavalt 12 tollistel suurtel vinüülsinglitel. Esimene kommertsiaalselt avaldatud suur vinüülsingel oli Double Exposure'i 'Ten Percent' Walter Gibbons'i remiksituna. Gibbons miksis loo neljalt minutilt kaks korda pikemaks – lugu oli üle üheksa minuti pikk ja ideaalne tantsupõrandatele.

Diskoajastul muutusid pikemad versioonid populaarsetest lauludest vägagi levinuks ja remiksimine oli muutunud helistuudiotes tavaliseks nähtuseks. Kui disko muutus 1980-ndatel house-muusikaks oli muusika remiksimine selle uue kultuuri mitte ainult oluline, vaid ka lahutamatu osa.