From Rivera's Groove Box #81: The Ananda Project Feat. Gaelle Adisson - Cascades Of Colours

'Cascades Of Colour (Wamdue Black Mix)' - seda lugu on nimetatud kui ühte parimat deep house lugu läbi aegade. Olen nõus. Klassik mis isegi nüüdse deep house tõusulaine ajal on ära unustatud. 

From Rivera's Groove Box #80: Candido - Jingo

Jingo! Salsoul plaadifirma kõige edukam väljaanne, aastast 1979. Massiivne tantsumuusika klassik, seda igal pool kus seda lugu mängiti - New Yorgis Paradise Garage'is või Bronx linnaosas, Chicagos 'Warehouse' klubis, Londoni jazz-funk stseenis... 

From Rivera's Groove Box #79: Blak Beat Niks - Ooohhh

House music. You either get it or you don't. You feel the groove or you just don't feel anything at all. Some say it's the most boring type of music they've ever heard. They say it doesn't move them. They might be zombies as well then. House music needs dedication - you have to actually listen to the music. It's not like instant raw power, like rock or techno. You sometimes need to give some time to get into it. Of course there are banging tracks, which are made to bang your head. But then there are deep soulful anthems like 'Ooohhh' from the Blak Beat Niks. It's certainly not for the peak time in the clubs. It's a great intro tune for the club night and one to begin the morning after. The problem is, you can't find tracks like this in regular clubs. The best way to enjoy music like this nowadays? In your house. Put that record on, sit back and let the music flow through your body, mind and soul. 

Featured in the 1997 Essential Mix of Masters At Work.

Puhka Rahus, House-Muusika Ristiisa Frankie Knuckles (18.01.1955 – 31.03.2014)

Ükski muusikažanr ei teki üleöö – iga žanr ja muusikaline suund vajab endale oma eellugu. House-muusika sai sündida tänu diskomuusikale ja selle kultuurile. Diskol ja house-muusikal on palju ühiseid jooni ning ei ole sugugi imekspandav, et house-muusika tekkele aitasid kaasa Chicago diskorid ja sealne lokkav klubikultuur. Võib vaid fantaseerida, mlliseks oleks kujunenud elektrooniline tantsumuusika tänapäeval, kui ei oleks olnud selliseid Chicago legendaarseid ööklubisid nagu seda olid Warehouse ning Music Box. 

Warehouse klubi avati 1977. aastal ning selle omanikud teadsid, et kui nad tahavad meelitada enda klubisse noori trenditeadlikke inimesi, peavad nad sinna saama suurepärase DJ kes seda ülesannet hea muusikavalikuga täidaks. Esmane valik oli legendaarne New Yorgi DJ Larry Levan, kes aga lükkas pakkumise tagasi. See oli täiesti mõistetav, sest Larry Levan'ile oli just tehtud pakkumine Paradise Garage klubi poolt - see oli klubi mille DJ rollis nautis ta hiljem peaaegu ebajumala staatust ja aitas kaasa garage tekkele. Larry Levan pakkus Warehouse klubi töökohta oma sõbrale Frankie Knluckles'ile, kes pärast kahte edukat prooviesinemist otsustas, et Chicago ja Warehouse sobisid talle. Järgmise viie aasta jooksul oli tema töö tulemusena tekkinud uus tantsumuusika žanr, tema klubi andis sellele nime ning tema ise sai tuntuks kui selle žanri ristiisa. See muusika oli house.

Enimlevinud arvamuse järgi sai house-muusika oma nime klubi Warehouse järgi, mida hellitavalt kutsuti lihtsalt 'house'-iks. Samas liikus see termin ringi juba palju varem, ning kirjeldas kõike mis oli Chicago noorte arust tõsiselt lahe – olgu need uued moekad riided või hetkel kõige popim lugu raadios. Igatahes ei olnud house-muusika veel omaette žanr, vaid kirjeldas seda diskomuusikat mida Frankie Knuckles Warehouse klubis mängis. Need diskolood said nii nõutuks, et Chicago kohalik plaadipood Importes Etc. hakkas neid märgistama siltidega 'as heard at the Warehouse', ehk 'kuuldud Warehouse klubis' ning need plaadid läksid letilt nagu soojad saiad. Aja jooksul muutus Warehouse nimi lühendatult lihtsalt 'house'-iks, sest selline nimi oli klubile rahvasuus juba tavaliseks saanud. 

Warehouse klubi oli niivõrd edukas, et Frankie Knuckles otsustas kõik need tedmised mis ta selles klubis omandanud oli enda kasuks pöörata ja avas 1983. aastal uue klubi nimega 'Power Plant' kus ta aitas varasel house-muusikal Chicagos veelgi rohkem kanda kinnitada. Samal ajal ilmusid ka Frankie Knuckles'i esimesed kommertsiaalselt saadaolevad remiksid tuntud diskomuusika lugudest nagu First Choice 'Let No Man Put Asunder' ja Jago 'I'm Going To Go'.

Koos varase house-muusika pioneeri Chip E'ga produtseeriti 1986. aastal tema esimene soolosingel 'You Can't Hide' ja aasta hiljem 1987. aastal ilmusid tema kaasabil rida Jamie Principle singleid, kaasa arvatud legendaarsed hitid 'Your Love' ja 'Baby Wants To Ride'.

Frankie Knuckles ei olnud võib-olla kõige profiilikam produtsent võrreldes teiste Chicago artistidega, kuid järgnevad aastad tõid rida tähelepanuväärseid praeguseks klassikute staatuses olevaid house lugusid nagu 'Only The Strong Survive', 'It's A Cold World', 'Tears' ja 'The Whistle Song'.

1991. aastal ilmunud album 'Beyond The Mix' ei osutunud edukaks, ning selle tulemusel suured plaadifirmad otsustasid, et house-muusika artistide albumid ei ole eriline rahalehm mida lüpsta, kuid see ei vähendanud Frankie Knuckles'i staatust house-muusika Ristiisana ning tal jagus 90ndatel tööd popartistide remiksijana artistidele nagu Pet Shop Boys, Chaka Khan, Adeva, Lisa Stansfield, Michael Jackson, Alison Limerick, Diana Ross, Michael Bolton, Janet Jackson, Crystal Waters, Tony Braxton ja lugematutele teistele.

Underground stseenis oli tal jätkuvalt austus, sest tegemist oli elava legendiga, kellegiga kes oli house-muusika stseeni sündi pealt näinud ja selles aktiivselt kaasa mänginud. Pole vahet, kas sa oled house-muusika ja tänapäevase elektroonilise tantsumuusika trance-techno-electro-drum'n'bass-dubstep või-mis-iganes kuulaja, DJ, produtsent ja huviline – me kõik võlgneme Frankie Knuckles'ile natukene tänu selle imelise muusika eest!

From Rivera's Groove Box #78: Delia Derbyshire & Barry Bermange - Falling

Elektrooniline poeem, raadiolavastusest 'The Dreams' mis lasti eetrisse 1964 aastal BBC Raadio 3-es. Elektroonilise muusika pioneer, BBC raadiolabori töötaja Delia Derbyshire vastutas selles kompositsioonis elektroonilise sürreaalse muusika taustade loomises. Kuigi elektrooniline muusika on selline meeste domineeritud ala, tõestas Delia Derbyshire, et ka naistel on võimalik ostsillaatorite ja magnetofonlindi taga ennast mugavalt tunda.

From Rivera's Groove Box #77: The Family - Screams Of Passion

Kui see 1985 aasta r&b lugu kõlab nagu mõni Prince lugu, siis ei ole siin midagi imestada - see lugu ja terve The Family esialbum on produtseeritud täielikult Prince'i poolt. Ja kui ma ütlen, et kõik on produtseeritud tema poolt, siis täpselt nii see oligi - kõik instrumendid ja kogu lüürika oli Prince'i poolt sisse lindistatud, mille järel siis hiljem lindistati St. Paul'i ja Susannah Melvoin'i vokaalid juurde. Kõik lihtsalt sellepärast, et Prince tahtis rohkem muusikat teha, aga ilmutada seda mingil muul viisil kui tema sooloakt. The Family albumil oli ka esimene versioon 'Nothing Compares 2 U'st mille Prince lasi Sinead O'Connoril hijem kuulsaks laulda. Üldiselt, ütleme kohe välja, eks - Prince on üks läbi aegade parimatest produtsentidest.

From Rivera's Groove Box #76: Farley Funkin Keith - Jackin The Bass

Farley 'Jackmaster' Funk on teenitult üks legendaarsemaid Chicago house artiste. Isegi, kui ta enda karjääri alguses tõmbas enda võitluskaaslast muusikamaailmas Steve 'Silk' Hurley't mitmel korral lohku - varastades tema ideesid ja isegi 'Jackmaster' nime - oli ta siiski üks esimeste seas kes mängisid 80ndate keskpaigas uut tantsumuusika stiili 'house' ja aitas kaasa selle populariseerimisele. Tema esimene reliis 'Funkin With The Drums' mis ilmus tema algupärase artistinime Funkin Keith all kuulub esimeste house muusika plaatide hulka. Tegemist on vägagi lihtsate kompositsioonidega - trummimasinatega tehtud lihtsad rütmilood mis koosnesid ainult trummihelidest ja vürtsitatud mõne helieffekti või lihtsa bassimeloodiaga. Aga milline oli nende lihtsate varajaste house lugude mõju tantsupõrandale! 'Jackin The Bass' on eriti efektiivne DJ tööriist enda minimaalse sünteetilise diskobiidi ja trummidega mille üle said tollased hakkajad diskorid mängida kõige kuumemate diskolugude acapellasid. Kindlasti on sellel lool parimad snare trummid mis eales house-muusikas kõlanud. Sellised helid on house-muusika vundament.

From Rivera's Groove Box #75: Steve Poindexter - Work That

Ghetto house, hellitavalt booty house on üks Chicago house-muusika liike, mille juured ulatuvad 80ndate lõppu. Eraldiseisva alažanrina on see suund seisnud 1992. aastast. Seda saundi defineerib minimaalsed ja repetiivsed Roland TR-808 ja 909 trummimasina biidid, lihtsad meloodiad, rohke sämpeldamine ja ropp lüürika. Kõigi ghetto hauss lugude prototüübiks võiks nimetada Cajmere 'Percolator'it. 

Olulisemad artistid ja produtsendid: DJ Funk, DJ Assault, Deeon, Waxmaster, Slugo, Traxmen, Armando, Jammin Gerald, Paul Johnson. Koduleibel: Dance Mania Records. Nagu igale mõjukale žanrile kohane, on ka Ghetto house pudenenud omakora mitmeks alažanriks - mõjutatuna Miami bass helidest kasvas välja Baltimore saund, Detroidis technost mõjutatuna Ghetto Tech, Euroopas oma versioon nimega Juke, ning muidugi meinstriim tantsumuusikaga flirtiv Trap. Aga kui taandada matemaatiline tehe kõige algusesse, võime leida 1989. aastal ilmunud Steve Poindexter'i 'Work That' - see on kahtlemata kõige esimene Ghetto house tunnustega lugu. Muidugi, 'Work That' on ise ka inspireeritud teistest varastest Chicago house lugudest, eriti kõige toorematest mida tuulisel linnal pakkuda oli. Oluline on mainida ka seda, et enamik varastest Ghetto hauss lugudest on produtseeritud ehtsa stuudioraua peal, mitte arvutiga tehtud. Igaühele see saund peale ei lähe, nõuab sellist avatut maitsemeelt.

From Rivera's Groove Box #74: Manuel Göttsching - E2-E4

'Music became our common denominator. We would sit in Juan's bedroom and talk until both of us fell asleep. Analyse records, put on a piece of music and try to figure out what that person was thinking when they made it.' Hearing music in this isolated way they loaded it with philosophical weight. A track like Manuel Göttsching's epic 'E2-E4' had them transfixed. 'It was always instrumentals.' Derrick recalls. 'When we heard things like that we just listened to it for hours man: days, weeks.' Not hearing songs in a club context, they developed a contempt for anything less than serious. 'We just thought vocals were stupid. Talking about love and getting some pussy and you broke my heart. Nothing political, nothing conscious.'

- the words of Derrick May, from the book 'Last Night A DJ Saved My Life'

1981. aasta 12. septembril oli Ash Ra Tempel/Ashra kitarrist ja liige Manuel Göttsching just saabunud koju sõbra ja endise bändiliikme Klaus Schulze tuurilt ja tundes erilist inspiratsioonihetke, seadis ta end sisse kitarri ja süntesaatoritega enda kodustuudios. Tulemuseks oli 'E2-E4' - minimaalne ja repetiivne, kuid täiuslik progressiivse elektroonilise ambient muusika heliteos. Oma ilmumisel 1984. aastal laitsid kriitikud selle maha, kuid seda vaid seetõttu, et see heliteos oli valguasaastaid enda ajast ees. Selle mõistmiseks aastal 1984. pidi olema rohkem avatud ja eelarvamusteta, nagu näiteks seda olid varased techno pioneerid Derrick May, Juan Atkins ning Carl Craig. See oli nende jaoks nii mõjukas, et nad kuulasid seda nädalaid. Selle loo meloodia on mängitud legendaarseks ka Sueño Latino omanimelises loos sämpli näol. 'E2-E4' on oma tiitli saanud kõige lihtsama ja populaarsema malekäigu järgi.

From Rivera's Groove Box #73: Swirl People - Make Up Your Mind

Swirl People on Belgia deep house duo mille liikmeteks on profiilikas stuudioinsener Dimitri Dewever ja riigi tuntumaid house diskoreid Raoul Belmans. Tegemist on tõeliselt dünaamilise meeskonnaga - Raoul tuleb välja ideedega ja Dimitri teeb need stuudiotrikindustega teoks. Tegelikult panevad kumbki Swirl People produktsioonidesse 115% ja see deep house grupp ei oleks võimalik ilma mõlema koostööta. Seda näitab ka meeste diskograafia. Kuigi viimastel aastatel vägagi vaikseks jäänud, ja seda seetõttu, et selline pehme aeglaselt veerev ümarate vormidega deep house-muusika ei ole eriti populaarne olnud - tänu tech house, electro ja minimal mõjutustele - ei pea Swirl People kellegile midagi tõestama. Nende helid olid vägagi mõjukad New School Chicago Jack (hellitavalt lihtsalt jackin') liikumisele. Paljud nende produktsioonid võivad tunduda väga lihtsad, mõnele võib-olla isegi igavad. Mina vaidlen vastu - Swirl People produktsioonid jätavad kõik mõttetused ja üleliigse house muusikast lihtsalt välja ja keskendutakse põhilisele - gruuvile. Ei ole vaja keerukaid biite, komplekkseid meloodia progressioone, bass droppe ega liialdavaid vokaale. Nagu deep house punkarid, aga mitte eriti punk kõlaga.